One lazy friday afternoon.

Oilalaa. ei teagi nüüd millest alustada, ehk sellest, et mu arvuti andis kõiksugustele viirustele alla ning on nüüd siis juba 2 kuud kasutuskõlbmatu. See on üks põhjustest (vabandustest), miks ma ei ole siin endast märku andnud ja meilidele vastamisega venitanud.
Teiseks põhjuseks on aga see, et ma tundsin, et pean end korraks oma Eesti elust välja lülitama ja keskenduma olulisele, olevikule ja endale, mitte aga minevikule. Küll see kõlab alles täikasvanulikult ja veidralt. Ka mina oskan egoistlik olla, muidugi hindele 3 miinus, aga ma õpin.
Mu "teraapia" on jõudmas lõpusirgele, hetkel tunnen end väga, mmm, tasakaalustatult, kuigi viimased nädalad on olnud üsnagi aktiivsed. Alustades eelmisest nädalavahetusest olen ma igal õhtul maandunud oma voodisse mitte varem, kui kell 3 öösel, vahel ka mõned tunnid hiljem. Lise on Eestis puhkusel ja ma olen täitsa üksi, koos meie maja omanikuga muidugi, kes tihti ei jää enne magama, kui öösel kuuleb, et ma ikka krigisevastkrägisevast trepist üles olen läinud- muretseb.

Möödunud nädalavahetusel kutsusid mind mu Poola sõbrad õhtusöögile munadepühade tähistamiseks. Oilalaa, oli see vast õhtusöök. Pariisi äärelinna oli kogunenud üsna rahvusvaheline seltskond. Esimest korda kohtasin ma Pierre´i nimelist prantslast, mis Prantsusmaal elades ei peaks vast probleem olema, kuid näed siis nüüd.
Nonii, mida kõike meile ka ei pakutud. Laud oli rikkalikult kaetud - väga Poola moodi. Maitsta sai searasva sibulaga (mida ma ealeski enam näha ka ei soovi ja ma ei ole ainus), hernesupi sarnast rooga, ainult et kümme korda rasvasem, erinevaid salateid ja vääääga palju täidetud mune. Korralikult joodi ka võlujooki, mingisugust õunaviina rohutükkidega, ühesõnaga nägi see veider välja, maitse kohta ma kommentaare anda ei oska, eelistasin mahla.
Õhtusöögile olid kutsutud aga üpriski rahulikud/passiivsed inimesed ning tundus, et enamus neist olid huvitatud vaid söögist, mitte aga seltskonnast ning nii ma siis võtsin ohjad enda kätte ja mängisin õhtu otsa ajakirjanikku. Aina pärisin, et kust keegi on ja mis nad siin teevad ja rääkisin ja rääkisin ja rääkisin ja kui ma vait jäin, siis mitte keegi teine ei küsinud ega huvitunud mitte millesti muust, kui et minust. Ja siis, kui oldi vastustega rahul, jäädi taas vait. Väga kummaline, pidin siis ise taas edasi rääkima. Kuna järgmisel päeval oli meil peaaegu sama seltskonnaga plaanis minna Prantsusmaale trippima, siis tekitas see õhtusöögi olukord minus pisut kahtlust, et kas see reis tuleb ka nauditav, aga see oli rohkem kui nauditav, lausa unustamatu.
Nii ma siis ärkasin ärevusest uimasena esmaspäeva hommikul kell 6, et jõuda 9ks rongile. Ühelt platvormilt teisele hüpates, jõudsin kenasti kohale. Pilet Paris- Le Havre -Ètretat sai komposteeritud ja rongis end mugavalt sisse seatud, kui rongi astus teine, mulle veel tundmatu pool seltskonnast. Tänu taevale olid need kõike muud, kui rahulikud noormehed, sest tol hommikul ma vajasin energiat! Sakslasest nägus erasmuslane, kes on välimuselt ühe mu kunagise hea sõbra täpne koopia- juba see oli huvitav. Minu vastas istus aga mmm, kuidas nüüd öelda. Ehk Ateena atleedi kehaga "kuum" tuneesia-prantsuse segu macho, kes oli abielus ja väääga kummaline. Temast võiks saada mulle vend, sest niivõrd hoolitsevat noormeest, ei ole ma siin ammu kohanud.Niisiis, mu Poola sõpsid (kes on tegelikult rohkem Kristjani sõbrad, sest nad õppisid siin koos ülikoolis), Mattias, Ateena atleet ja kaks paari tuvikesi, kes kogu reisi ajal vaatasid vaid teineteise silmadesse, alustasid oma reisiga. Oilalaa, küll see linn on ikka täis armastust! Ühesõnaga kui me lõpuks ookeani äärde jõudsime, haaras mu keha sisemine värin, (mida mul õnnestub saavutada tavaliselt vaid siis, kui olen kas klassikalise muusika kontserdil või mõnel heal üritusel, hetkel, kui kõik muu on tühine ja loeb vaid see hetk). Seda võiks ehk kutsuda vaimseks orgasmiks? haha :)Vaadates lõputut ookeani, jäi mulle vaid unistamine ja See hetk.
Pärast väikest ronimist mägedes, maandusime kaunis turkiissinises laguuni äärses rannas ja tegime piknikku, sest see meie algne plaan oligi tegelikult, lihtsalt minna kuhugile piknikku pidama.
Tunnid möödusid helesinist taevast nautides, saksa lihapallide, tuneesia kookide ja poola salatite keskel. See oli paradiis. Tagasiteel olime aga üsnagi väsinud, kuid see ei hoidnud meid järgmise päeva plaane tegemast.
Järgmisel päeval pärast tööd, haarasin ma oma väga huvitava töökaaslase endaga kaasa ning me ronisime Montmartri mäest üles Sacrè Coeur´i juurde päikese loojangu ilu imestama, kuid Pariisi hilisõhtused tuled olid palju lummavamad. Kiriku treppidele tuli taas kokku eilne seltskond ja lisaks veel mõned uued näod. Kuna mu töökaaslane oli end niiii, kuidas nüüd end õigesti väljendada, mmm, ehk oli ta end uimaseks suitsetanud ning ei saanud mõnel hetkel ikka mitte midagi aru. Ühesõnaga pani David mind muretsema, hiljem selgus aga, et see on tema tavaline olek, sellest aga hiljem. Päike läks tuttu, meil hakkas külm. Rahvas nõudis sooja jooki - alkoholi. Pärast pikka diskussiooni, et kuhu ja miks ja kuidas minna, maandusime mulle juba ammu armsaks muutunud St Luise saarele. Mõnus oli, taas sai üksinda ööbussiga koju reisida.

oi, olen ehk laskunud liiga palju detailidesse? Ma ei tahaks siin hakata oma tegemisi üksikasjalikult ümber jutustama, kuid üks asi viis teiseni.

Kolmapäeva õhtut ei soovinud ma taas üksi veeta ning läksimegi Pärtli ja ta sõbraga elektro peole. WAU!nagu WAU! eiei, ma olen eksperimentaalmuusika suur fänn, kuid selliseid helisid ei osanud ma oodata. DJ Donna Summer ja DURANDURANDURAN täitsid igat seinapragu. ( Ja pealegi sain ma oma jakiga sisse ilma, et pidin selle eest maskma, lihtsalt naeratades, oiiii ma armastan seda linna!)
Klubisse sattus ka nii kogemata mu ärahellitatud kolleegist naistemees David, kes on tavalisel 24h pilves. Ja nüüd alles läks põnevaks. Ta tuli sinna oma sõpradega, tuleb väja, et ta tundis omanikke ja baarmenne ja üldse, meie laua juures seisis vahepeal turvamees, selleks, et me seltskonda keegi tüütama ei tuleks. sampanjat voolas ojadena, viin ja red bull olid niisama aperitiiviks. Ühesõnaga sain ma teada, mis on rikaste prantsuse poiste pidu. Tüdrukud lihtsalt tulid me laua juurde ja niivõrd avameelset flirtimist kui tol õhtul, ei ole ma veel näinud. Ei no muidugi, mu seltskonna noormehed tundsid kõiki lühikeste seelikutega tüdrukuid klubis ja siinkohal ma räägin tõesti lühikestest seelikutest, või ehk pigem oli see lai vöö? ma olen segadused. Väga huvitav oli muidugi sellist seltskonnaelu nautida, kuid mõnel hetkel läksid poisid ikka üle piiri, selle jätan aga enda teada. Järgmisel päeval oli minu telefon täis vabandussõnumeid ja vastamata kõnesid. Pärtel oli väga armas nign saatis mu kenasti ööbussile, mu teised sõpsid jäid aga klubisse kuldkalu püüdma.

Eile käisin oma jaapanlannast sõbranna Hiroko juures riisitoite söömas ning hiljem kontserdile.
Oi jah, muidu olen ma koolis käinud ja tööl ja mõnel õhtul linnas muusikat kuulamas ja niisama töökaaslastega veinitamas ja jutustamas.

Ahjaa, mõned nädalad tagasi veetsin terve nädalavahetuse EYP Pariisi sessioonil osaledes. Kolm päva mängisin ma 16 aastastele ema ja ehk ka vanaema. Minu missiooniks oli sundida laisad prantsuse noored inglise keeles Gaza sektori problemaatilistele vaidlustele ja Izraeli ja Palestiina vaheliste suhetele lahendusi otsima. Ütleme siis nii, et 12 inimese asemel võtsid osa vaid 3, meie chair, üks inglise-prantsuse segu noor ja mina. Ei tea kuidas, aga läbi me saime! Ja mu french on juba tunduvalt parem, kuigi kohutavate grammatiliste vigadega, aga ma räägin.

Misveelmisveel, mõned pärastlõunad parkides ja Versailles´i lossi aedades õppides, mõned näitused ja vääääga pikad telefonikõned koju.

Emme käis ka külas, aga seda aega oli vähe, tahan veel!! Kuu lõpus tuleb Anna oma perega Pariisi, nii et ootan nüüd neid. Samuti on mul ostetud mõned reisipiletid nii selleks kui ka järgmiseks kuuks, seekord aga pikemalt kui üheks päevaks.

heaküll, lähen jooksma ja üritan ehk juba täna mõned pildid üles panna, kuid ei julge ma Lise arvutit eriti puutuda, näha on ju mis minu omast sai!

(ja mis puudutab mu pealkirja, siis täna on mul üle pika aja vaba päev ja mu kõige suurem pingutus on seni olnud hambapesu ja blogi sissekanne)

olge musid.

PSB as a personal secret behavior

süda tuksub tuksutukstuks, kui mõni armas kiri mu postkasti laekub. Põsed õhetavad ja silmad on märjad, kuid hea on olla.
Lise on Eestis, nii et olen siin tühjas ja pimedas majas täitsa üksi. Ja ma olen rohkem kui kindel, et siin kummitab ja kass näugub ning tunneb ilmselgelt igavesti nälga. Kella 6sed (vahel ka varem) äratused röövivad mult tihti igasuguse positiivsuse ning kingivad sinised silmaalused. Töö, kool, ülikool, töö, töö, töö, töö, koolkoolkolkolkol.koll:)
Igasuguseid põnevaid tegevusi olen siin endale leiutanud. Mingid pöörased peod rootsi tüdrukute juures, kus tutvusin tõeliselt hullu french boy'ga. French siis selle tõttu, et iga kahe minuti tagant oli tal suus üks tore suits ja nii me siis jutustasime temaga rõdul terve õhtu ja tema tõmbas oma armsa suitsupakikese tühjaks. Vaesed kopsud. Vahepeal tuli ta girlfriend mind kurja pilguga vaatama, kuid hiljem jõudis talle kohale, et mind prantsuse mehed no kohe mitte kuidagi ei tõmba. Konflikt lahendatud, tore. liitke veel nii mõni mõnus arv üritusi, kuid mitte nii aktiivselt, kui Tartus.
Kui rääkida konfliktidest, siis alguses tundus mulle kõik töö juures nii lilleline ja vaniljeroosa, kuid kurjad tuuled tõid tüli majja.
No alleaa, igalpool on siiski intriige ja pisaraid, õnneks ei ole need mind veel kuidagi puudutanud. Kuna meie restoran on meie firma 15st restost ainus, kus direktor EI ole gei ning ükski töötaja EI ole gei, siis ei välista see seda fakti, et aastatega muutuvad igapäev ninapidi olijad teineteisega veidikene rohkem lähedasemaks, kui vaid sõpruse tasandil ning siit tulevad ka probleemid. Aga muidu peaks rõhutama, et mul on kõvasti vedanud mind ümbritsevate inimestega. Minu hea hiina-prantsuse sõber Thierry on pigem isa eest, sest ta on mõnusalt üle 30, nii ta siis hoolitseb ja hoiab mind. Alla ei jää ka mänedžer Bruno, kes käib küll igapäev jõusaalis end korrigeerimas, vaatamata sellele, on ta äärmiselt armas ja nägus sõber ning kombekohaselt põsemusi tervituseks ei tule tema juures kõne allagi, ta pigem eelistab kallistust, nii, et ei ole midagi need saiaarmastajad nii külmad. Prantsuse tütarlapsed on tõesti hulluseni temperamentsed, mina jään neile sajaga alla.
Misveelmisveel.. igasugused põnevad külalised on meid siin Lisega külastanud, kõva portsjon ootab veel ees, kuid see, keda ootan...agaaga, olen siis tublisti ööbussidega sõitnud ja totaalselt ebaõnnestunud Carl Craigi peol käinud. Öösel ümber triumfi kaare tiirutanud ning kell 4 hommikul Champs Elizeel kuuma šokolaadi joonud. Kahtlaste noormeeste eest põgenenud ja Marais kohvi joonud. Õhtul Amelie kohvikus creme brülee ja öösel sushi.
Luksemburgis käisin ka nüüd esmaspäeval.
Mm, oma rahakoti šokeerisin vastikult kalli keelekursusega, kust nüüd teadmisi saan. Kuna minu ülikoolis, mis siin oma toreduse poolest juba tuntuks saanud on, ühesõnaga kuna seal sellel semestril ei ole mitte ühtegi uut ainet võrreldes eelmisega, siis on teadagi mida oodata, nii ma siis maksin nüüd 845 eurot kolme kuu kursuse eest. Hetkel ma veel vaikin nende kursuste kohapealt.,.,.nüüd olen siis vaene:) no mitte päris
jah, galeriid ja näitused, nüüd otsin endale tagasihoidlikku maalikursust vms ja joogat, jazzi trenn on nüüd vast leitud.
Eile käisin Jonasega (töökaaslasega) Versailles'i lossis baroque muusika kontserdil, hiljem ootasime tema girlfriendi saabumist lossi aedades, hilisõhtune aed oli maailmakaunis. ma ei oska seda sõnadesse panna kahjuks. tegelikult olen ma hetkle meeletult väsinud, tulin enne töölt. hommikul jooksma ning siis Pärtlit sünnipäeva puhul õnnitlema, hiljem ei tea kuhu, peaksin kindlasti õppima ja kuna köögi kraanikauss peagi upub nõudesse, siis oleks vast aeg see asi korda saada. ei ole tõesti aega olnud.
Eestisse ma enne septembrit ilmselt ei satu, kuigi ma hetkel väga tahaksin ja peaksin ja oleksin, aga ma ei saa.
Kuigi kevadel peaksin siiski ehk mõne eksami sooritama, no vaatab mis saab. Reisida ja vaadata, õppida ja oodata ja armastada, see on minu kuldne plaan.

vabandan kirjavigade pärast, ma püüan siis homme korrigeerida, hetkel olen aga surmväsinud ning voodisse langesin tegelikult juba 2 tundi tagasi, kuid väsimus üleväsimusest ei lasknud uinuda, nii ma siis otsustasin oma olemasolust pisut teada anda.
Ja mis puudutab mu tänase postituse pealkirja, siis päris põnev on ju mõelda, mida kõike me ei tee, kui üksi viibime?, väga huvitav. Ma näiteks tantsisin täna Ipodiga rokkides ning end välja elades oma kaela paigast ja mida kõike veel..


uniuni, palun ole magus.

Siis, kui

Siis, kui Tiiu oli blond ja mina olin brünett


täitsa minu enda tehtud pilt.

Kerly pildistas:)

Excuse me, my life is waiting

Vaid Pariisis saab hilisõhtul osta metroo peatuses kõigest 3,5 euro eest 3 mahlast mangot ja kaks oivalist ananassi. Vaid siin saab minna üksinda peole nii, et mitte keegi sind ei tunne ja vastupidi. Vaid siin aitavad võõrad noormehed sind tänaval mantli selga panemisega. Vaid see linn tundub olevat kõigele ja kõigile avatud. 

Aga sa pead olema- tugev, nutikas, sõbralik, naiivne, ülbe, naeratav ja kadunud, et oleks siis hiljem mida leida.

Eile sai kuu aega, kui olen töötanud Cojean'is. Õnneks mul vedas töökaaslastega ning konfliktid olid võib öelda, et välistatud esimestest päevadest. Meie restorani on kokku tulnud väga rahvusvaheline seltskond. Taanlased, rootslased, hispaanlased, mehhiklased ja muidugi prantslased. Nüüdseks olen ma teinud seal kõiksugust tööd. Vaaritanud ja koristanud, avanud ja sulgenud restorani. Enamasti tegutsen köögis, sest olen kiire ning prantslastele see meeldib, sest õppisin kõik selgeks juba esimese kahe nädalaga. Aga kui aus olla, siis midagi väga keerulist seal ei ole. Võin uhkelt öelda, et mind nimetati ametlikult kõige kiiremaks õppijaks! :)

Kliendid on enamasti väga meeldivad ja naeratavad. Bon Marché kaubamaja kliendid on just kui poodiumilt tulnud. Dior, Chanel jne. 

Möödunud nädalate jooksul sai mul kodus istumisest kõrini ning vedasin end välja võimalikult palju kordi. Käisime Lise ja kahe eesti tüdrukuga minu töökaaslase hipibändi kontserdil, või tegelikult oli see siiski bändide vaheline võistlus ning nagu ma täna teada sain, siis eelmine kord oli esimene voor ning peagi tuleb teine, no ükskõik. Ühesõnaga mina fännasin oma flegmaatilist töökaaslast ning tema kukekostüümis bändikaaslasi.WOUUUUUU!

Ühel õhtul pidime töökaaslastega peole minema ning õnneks otsustas samal päeval mu telefon hinge heita. Nonii, ma teadsin vaid umbkaudset kellaaega ja kohta, kus me pidime kohtuma. Mm, otsustasin siiski minna. Ema-Lise luges mulle kurjad sõnad peale, andis oma pipragaasi ja oma telefoni ning käskis ettevaatlik olla. Nii ma siis läksingi üksinda vallatusse Bastille peo ja pubide piirkonda. 

Jõudsin kohale ilma suuremate probleemideta.  Les Disquaires on väga hubane pisike klubi-baar. Üsna sarnane Tartu Genklubiga. Palju inimesi, palju alkoholi, noored ilusad inimesed. Moehipid ja lihtsalt väga vabameelsed ja avatud inimesed. Ei ole ma kunagi veel näinud niivõrd seksikat naistrummarit, nagu WAU! Kuna mu töökaaslased ei saanud minuga ühendust võtta, siis otsustasin, et jään sinna muusikat kuulama ja inimesi vaatama. Nautisin muutlikke pop-rocki rütme. Mõnus.

Mõned päevad enne käisin ühe tuttava juures filmi vaatamas, mis osutuks kahjuks kõige koledamaks filmielamuseks, kuid mitte et film oleks olnud kehv, vaid üks osa seltskonnast. Taas sai öösel üksi koju minna.

Lõpuks tegin endale Louvre'i etudianté de l'art'i kaardi (Maria avaldas mulle saladuse, mismoodi saab ülikooli kaudu ühe maagilise templi, tänu millele pääseb muuseumitesse tasuta). Nii ma siis veetsingi oma päeva muuseumis. Loomulikult sain ma tuttavaks ühe jaapanlasega, kes õpib siin Konservatooriumis ooperilauljaks. Vestlus algas nõnda:" Kas te õpite muusikat?"mm, ei, aga võibolla ehk peaksin? ma ei tea, ei siiski ikka tean. Temaga õnnestus mul natukene prantsuse keelt harjutada.

Mis puutub minu prantsuse keelde, siis olen patustanud. Tööl räägin kahjuks enamasti inglise keelt, sest see on muutunud kuidagi harjumuseks, kuid täna püüdsin kõnelda enamasti french'i.

Kuna minu armsas ülikoolis põhimõtteliselt ei olnud keelekursuseid, siis otsustasin minna eraldi keele kursustele. Hetkel tegelen mõne odavama variandi otsimisega, tundub, et isegi juba leidsin.

Mis veel, mis veel. Ma ei tea, tegelikult olen ikka vahepeal üsna palju tegevust endale leidnud, kuid ei tule hetkel kõik sündmused meelde, mingid peod, öised jalutuskäigud ja hilised sushi söömised. 

Homme alustan kell 8 tööpäeva ning õhtul külla. Ahjaa, eile külastasime Lisega Margotit ning tema noormeest. Tegemist oli siiani kõige stiilsema korteriga, mida Pariisis näinud olen. 

Plaane on paljupalju ning kõik ootavad tegemist.

Homme kell 6.00 äratus.

ja Tiiu tuleb kohe varsti külla!

mu telefon on katki

nüüdsest ei saa minuga päris mitu päeva ühendust võtta, sest mu kallis Motorolllla otsustas laguneda kaheks tükiks. Ootan Eestist uut.

nüüd jooksen tööle

ma ei oska siia kahjuks hetkel mitte midagi kirjutada.
Lisan vaid pildi.

disko diskokuulid

Taas tõid tuuled Maria Pariisi, eelkõige šoppasime end hulluks (preili Brüssel sai endale ühest vintage poest väga vinge patšokkidega kleidi) ning hiljem maandusime ühes külmas kohvikus, kus leidus kõvasti värve.


Pildistajaks on muidugi Maria.