Excuse me, my life is waiting

Vaid Pariisis saab hilisõhtul osta metroo peatuses kõigest 3,5 euro eest 3 mahlast mangot ja kaks oivalist ananassi. Vaid siin saab minna üksinda peole nii, et mitte keegi sind ei tunne ja vastupidi. Vaid siin aitavad võõrad noormehed sind tänaval mantli selga panemisega. Vaid see linn tundub olevat kõigele ja kõigile avatud. 

Aga sa pead olema- tugev, nutikas, sõbralik, naiivne, ülbe, naeratav ja kadunud, et oleks siis hiljem mida leida.

Eile sai kuu aega, kui olen töötanud Cojean'is. Õnneks mul vedas töökaaslastega ning konfliktid olid võib öelda, et välistatud esimestest päevadest. Meie restorani on kokku tulnud väga rahvusvaheline seltskond. Taanlased, rootslased, hispaanlased, mehhiklased ja muidugi prantslased. Nüüdseks olen ma teinud seal kõiksugust tööd. Vaaritanud ja koristanud, avanud ja sulgenud restorani. Enamasti tegutsen köögis, sest olen kiire ning prantslastele see meeldib, sest õppisin kõik selgeks juba esimese kahe nädalaga. Aga kui aus olla, siis midagi väga keerulist seal ei ole. Võin uhkelt öelda, et mind nimetati ametlikult kõige kiiremaks õppijaks! :)

Kliendid on enamasti väga meeldivad ja naeratavad. Bon Marché kaubamaja kliendid on just kui poodiumilt tulnud. Dior, Chanel jne. 

Möödunud nädalate jooksul sai mul kodus istumisest kõrini ning vedasin end välja võimalikult palju kordi. Käisime Lise ja kahe eesti tüdrukuga minu töökaaslase hipibändi kontserdil, või tegelikult oli see siiski bändide vaheline võistlus ning nagu ma täna teada sain, siis eelmine kord oli esimene voor ning peagi tuleb teine, no ükskõik. Ühesõnaga mina fännasin oma flegmaatilist töökaaslast ning tema kukekostüümis bändikaaslasi.WOUUUUUU!

Ühel õhtul pidime töökaaslastega peole minema ning õnneks otsustas samal päeval mu telefon hinge heita. Nonii, ma teadsin vaid umbkaudset kellaaega ja kohta, kus me pidime kohtuma. Mm, otsustasin siiski minna. Ema-Lise luges mulle kurjad sõnad peale, andis oma pipragaasi ja oma telefoni ning käskis ettevaatlik olla. Nii ma siis läksingi üksinda vallatusse Bastille peo ja pubide piirkonda. 

Jõudsin kohale ilma suuremate probleemideta.  Les Disquaires on väga hubane pisike klubi-baar. Üsna sarnane Tartu Genklubiga. Palju inimesi, palju alkoholi, noored ilusad inimesed. Moehipid ja lihtsalt väga vabameelsed ja avatud inimesed. Ei ole ma kunagi veel näinud niivõrd seksikat naistrummarit, nagu WAU! Kuna mu töökaaslased ei saanud minuga ühendust võtta, siis otsustasin, et jään sinna muusikat kuulama ja inimesi vaatama. Nautisin muutlikke pop-rocki rütme. Mõnus.

Mõned päevad enne käisin ühe tuttava juures filmi vaatamas, mis osutuks kahjuks kõige koledamaks filmielamuseks, kuid mitte et film oleks olnud kehv, vaid üks osa seltskonnast. Taas sai öösel üksi koju minna.

Lõpuks tegin endale Louvre'i etudianté de l'art'i kaardi (Maria avaldas mulle saladuse, mismoodi saab ülikooli kaudu ühe maagilise templi, tänu millele pääseb muuseumitesse tasuta). Nii ma siis veetsingi oma päeva muuseumis. Loomulikult sain ma tuttavaks ühe jaapanlasega, kes õpib siin Konservatooriumis ooperilauljaks. Vestlus algas nõnda:" Kas te õpite muusikat?"mm, ei, aga võibolla ehk peaksin? ma ei tea, ei siiski ikka tean. Temaga õnnestus mul natukene prantsuse keelt harjutada.

Mis puutub minu prantsuse keelde, siis olen patustanud. Tööl räägin kahjuks enamasti inglise keelt, sest see on muutunud kuidagi harjumuseks, kuid täna püüdsin kõnelda enamasti french'i.

Kuna minu armsas ülikoolis põhimõtteliselt ei olnud keelekursuseid, siis otsustasin minna eraldi keele kursustele. Hetkel tegelen mõne odavama variandi otsimisega, tundub, et isegi juba leidsin.

Mis veel, mis veel. Ma ei tea, tegelikult olen ikka vahepeal üsna palju tegevust endale leidnud, kuid ei tule hetkel kõik sündmused meelde, mingid peod, öised jalutuskäigud ja hilised sushi söömised. 

Homme alustan kell 8 tööpäeva ning õhtul külla. Ahjaa, eile külastasime Lisega Margotit ning tema noormeest. Tegemist oli siiani kõige stiilsema korteriga, mida Pariisis näinud olen. 

Plaane on paljupalju ning kõik ootavad tegemist.

Homme kell 6.00 äratus.

ja Tiiu tuleb kohe varsti külla!

mu telefon on katki

nüüdsest ei saa minuga päris mitu päeva ühendust võtta, sest mu kallis Motorolllla otsustas laguneda kaheks tükiks. Ootan Eestist uut.

nüüd jooksen tööle

ma ei oska siia kahjuks hetkel mitte midagi kirjutada.
Lisan vaid pildi.

disko diskokuulid

Taas tõid tuuled Maria Pariisi, eelkõige šoppasime end hulluks (preili Brüssel sai endale ühest vintage poest väga vinge patšokkidega kleidi) ning hiljem maandusime ühes külmas kohvikus, kus leidus kõvasti värve.


Pildistajaks on muidugi Maria.

Vannitoa idüll

All these voices

Ilmselgelt olen ma väga kehv blogipidaja, aga heaküll siis, mis huvitavat siis vahepeal toimunud on?
mm, nii mõnigi olukord suutis mu juuksed rohekashallikaks muuta, sõna otseses mõttes.
Eestis olemine osutus hoopiski teistsuguseks kui ma ootasin. Kauaoodatud lennud koju olid võib öelda et OK. Vahepeal küll raputas ja ma veetsin nii mõnedki minutid lavatory's, kuid me siiski maandusime, mitte küll kogu pagasiga. Lise kohvrikene ei tahtnud kohe üldse koju minna ning jäi kolmeks päevaks Pariisi.
Siin olles (Pariisis siis), arvasin ma, et kodus olles (Eestis siis), hellitab mind mu kodu maitsvate õhtusöökidega, jalutuskäikudega vanalinnas ja kohtumistega sõpradega. Palju tahetud, palju rohkem saadud.
Ema jäi haigeks, isa jäi haigeks, mina jäin haigeks. See oli muide mu esimene haigestumine pärast mandlite opereerimist, müstika. Ühesõnaga sain hoopiski mina oma perekonna eest hoolitseda ja see oli muidugi mõnus. Lõputud jutustamised emaga ja kallistamised vanaemaga. Maailma kõige pikem sõit Tartusse ja veelgi pikem tagasisõit Tallinnasse.
Ebaõnnestunud kolmekordsed juuksuriskäigud, esmakordselt olin ma siis roosakaskollane ehk siis selline lõbus papagoi, siis aga tumepruun ning nägin välja nagu elav laip, seejärel värviti mind rohekashalliks, sooviti saata ehk karnevalile? minu teada aga oli Hällowiin juba ammu möödas, või ma eksin? Viimane katse küll ei päästnud olukorda, kuid muutis paremaks. Nüüdseks olen ma virsikupruun, OMG! Nagu mind juuksur ka hoiatas, hakkas värv maha kuluma, no tore tore:).
Aga jah, olukord ei ole siiski üldse lootusetu!
Viimased kaks kuud tegelesin ma töö otsimisega ja VOILA! Kes otsib, see ka leiab, alati.
Nüüdseks olen ma töötanud 3 pikka päeva tervisliku kiirtoidurestoranis Cojean (tänu Teelele, sest just Teele kiitis seda kohta taevani ning aitas mind vajalike paberitega, aitäh:). Uskumatult sõbralikud töökaaslased ja veelgi sõbralikumad mänedžerid (nad on geid, kõik bossid on seal geid, sest omanik on KA gei ja neile meeldib mind paitada ja mis värk sellega on, et nii paljud tahavad mind paitada?no veider) aga mulle sobib, nad on tõesti väga armsad.
Restoranis olen ma hetkel nüüdseks olnud kokk ja speedy( inimene, kes tormab saalis ringi ning viib tellimusi lauda, koristab ja teeb kõike muud, mida vaja on.). Oma töökohast jõuan ma veel hiljem ka rääkida. Räägin siis parem mis juhtus enne, kui ma Eestisse läksin.
See oli ka ikka väga huvitav. Umbes kuu aega tagasi käisin ma ühe pöörase arstitudengist prantslasega teatris. Sain temaga tuttavaks oma suppertrupperkihvtis ülikoolis. Ma sain aru, et ta korraldab meie ülikooli välistudengitele õhtusööki ning seejärel suundume me kõik koos rõõmsasti teatrisse. Noh, ma ajasin kõik sassi nagu mul tavaks on.
Tuli välja, et õhtusöök on vaid kahele ja teater ka siis muidugi. Kaval noormees oli vist valmis minu jaoks kuu ka alla tooma. Oma ühikatoa küüris ta küll läikima nign näitas mulle oma perealbumeid ja rõhutas mitu korda, et ta vanemad on väga rikkad, tahtis mind ära osta?hmm No appi! Prantslannad on vist päris ülbed siis kohalike noormeestega, nüüdseks ma tema kõnedele ei vasta, no aitab küll!

Hüppame siis kohe lähemale, aastavahetus!
Kõigepealt suundusime me Lisega La Defance'i poodi ning ostsime endale mõned veinipudelid. Liikusime edasi, saime kokku Teelega ja leidsime endale sobiva Jaapani restorani, nämmnämm. Väga tore oli. Edasi liikusime Teele töökaaslase peika poole. Poisid olid väga kihvtid ning nende külalised muidugi taaskord sõbralikud. Mina olin tubli ja jõin üksi ära terve veinipudeli. (Loe: ei olnud tubli) Ja see vein oli väga vastik, rääkimata järgmise päeva peavalust.
Pidu oli hea, me tantsisime ja naersime ja ma ei ole vist päris ammu nii palju naernud, kui tol õhtul.
Kahjuks väsisime me tüdrukutega üsna ruttu ära ning läksime koju. Bussipeatuses kohtusime Slovakkiast päris tüdrukutega, kellega jalutasime hiljem koos koju. Uni oli lihtsalt suurepärane, kuid vaid üheks ööks.

Ma pean nüüd lõpetama, sest äratus on kell 5.30, sest tööl peaksin ma olema kell 8.00 täpselt.
Ahjaa, Eiffel Tower on jälle kuldne! :)

head ööd