One lazy friday afternoon.

Oilalaa. ei teagi nüüd millest alustada, ehk sellest, et mu arvuti andis kõiksugustele viirustele alla ning on nüüd siis juba 2 kuud kasutuskõlbmatu. See on üks põhjustest (vabandustest), miks ma ei ole siin endast märku andnud ja meilidele vastamisega venitanud.
Teiseks põhjuseks on aga see, et ma tundsin, et pean end korraks oma Eesti elust välja lülitama ja keskenduma olulisele, olevikule ja endale, mitte aga minevikule. Küll see kõlab alles täikasvanulikult ja veidralt. Ka mina oskan egoistlik olla, muidugi hindele 3 miinus, aga ma õpin.
Mu "teraapia" on jõudmas lõpusirgele, hetkel tunnen end väga, mmm, tasakaalustatult, kuigi viimased nädalad on olnud üsnagi aktiivsed. Alustades eelmisest nädalavahetusest olen ma igal õhtul maandunud oma voodisse mitte varem, kui kell 3 öösel, vahel ka mõned tunnid hiljem. Lise on Eestis puhkusel ja ma olen täitsa üksi, koos meie maja omanikuga muidugi, kes tihti ei jää enne magama, kui öösel kuuleb, et ma ikka krigisevastkrägisevast trepist üles olen läinud- muretseb.

Möödunud nädalavahetusel kutsusid mind mu Poola sõbrad õhtusöögile munadepühade tähistamiseks. Oilalaa, oli see vast õhtusöök. Pariisi äärelinna oli kogunenud üsna rahvusvaheline seltskond. Esimest korda kohtasin ma Pierre´i nimelist prantslast, mis Prantsusmaal elades ei peaks vast probleem olema, kuid näed siis nüüd.
Nonii, mida kõike meile ka ei pakutud. Laud oli rikkalikult kaetud - väga Poola moodi. Maitsta sai searasva sibulaga (mida ma ealeski enam näha ka ei soovi ja ma ei ole ainus), hernesupi sarnast rooga, ainult et kümme korda rasvasem, erinevaid salateid ja vääääga palju täidetud mune. Korralikult joodi ka võlujooki, mingisugust õunaviina rohutükkidega, ühesõnaga nägi see veider välja, maitse kohta ma kommentaare anda ei oska, eelistasin mahla.
Õhtusöögile olid kutsutud aga üpriski rahulikud/passiivsed inimesed ning tundus, et enamus neist olid huvitatud vaid söögist, mitte aga seltskonnast ning nii ma siis võtsin ohjad enda kätte ja mängisin õhtu otsa ajakirjanikku. Aina pärisin, et kust keegi on ja mis nad siin teevad ja rääkisin ja rääkisin ja rääkisin ja kui ma vait jäin, siis mitte keegi teine ei küsinud ega huvitunud mitte millesti muust, kui et minust. Ja siis, kui oldi vastustega rahul, jäädi taas vait. Väga kummaline, pidin siis ise taas edasi rääkima. Kuna järgmisel päeval oli meil peaaegu sama seltskonnaga plaanis minna Prantsusmaale trippima, siis tekitas see õhtusöögi olukord minus pisut kahtlust, et kas see reis tuleb ka nauditav, aga see oli rohkem kui nauditav, lausa unustamatu.
Nii ma siis ärkasin ärevusest uimasena esmaspäeva hommikul kell 6, et jõuda 9ks rongile. Ühelt platvormilt teisele hüpates, jõudsin kenasti kohale. Pilet Paris- Le Havre -Ètretat sai komposteeritud ja rongis end mugavalt sisse seatud, kui rongi astus teine, mulle veel tundmatu pool seltskonnast. Tänu taevale olid need kõike muud, kui rahulikud noormehed, sest tol hommikul ma vajasin energiat! Sakslasest nägus erasmuslane, kes on välimuselt ühe mu kunagise hea sõbra täpne koopia- juba see oli huvitav. Minu vastas istus aga mmm, kuidas nüüd öelda. Ehk Ateena atleedi kehaga "kuum" tuneesia-prantsuse segu macho, kes oli abielus ja väääga kummaline. Temast võiks saada mulle vend, sest niivõrd hoolitsevat noormeest, ei ole ma siin ammu kohanud.Niisiis, mu Poola sõpsid (kes on tegelikult rohkem Kristjani sõbrad, sest nad õppisid siin koos ülikoolis), Mattias, Ateena atleet ja kaks paari tuvikesi, kes kogu reisi ajal vaatasid vaid teineteise silmadesse, alustasid oma reisiga. Oilalaa, küll see linn on ikka täis armastust! Ühesõnaga kui me lõpuks ookeani äärde jõudsime, haaras mu keha sisemine värin, (mida mul õnnestub saavutada tavaliselt vaid siis, kui olen kas klassikalise muusika kontserdil või mõnel heal üritusel, hetkel, kui kõik muu on tühine ja loeb vaid see hetk). Seda võiks ehk kutsuda vaimseks orgasmiks? haha :)Vaadates lõputut ookeani, jäi mulle vaid unistamine ja See hetk.
Pärast väikest ronimist mägedes, maandusime kaunis turkiissinises laguuni äärses rannas ja tegime piknikku, sest see meie algne plaan oligi tegelikult, lihtsalt minna kuhugile piknikku pidama.
Tunnid möödusid helesinist taevast nautides, saksa lihapallide, tuneesia kookide ja poola salatite keskel. See oli paradiis. Tagasiteel olime aga üsnagi väsinud, kuid see ei hoidnud meid järgmise päeva plaane tegemast.
Järgmisel päeval pärast tööd, haarasin ma oma väga huvitava töökaaslase endaga kaasa ning me ronisime Montmartri mäest üles Sacrè Coeur´i juurde päikese loojangu ilu imestama, kuid Pariisi hilisõhtused tuled olid palju lummavamad. Kiriku treppidele tuli taas kokku eilne seltskond ja lisaks veel mõned uued näod. Kuna mu töökaaslane oli end niiii, kuidas nüüd end õigesti väljendada, mmm, ehk oli ta end uimaseks suitsetanud ning ei saanud mõnel hetkel ikka mitte midagi aru. Ühesõnaga pani David mind muretsema, hiljem selgus aga, et see on tema tavaline olek, sellest aga hiljem. Päike läks tuttu, meil hakkas külm. Rahvas nõudis sooja jooki - alkoholi. Pärast pikka diskussiooni, et kuhu ja miks ja kuidas minna, maandusime mulle juba ammu armsaks muutunud St Luise saarele. Mõnus oli, taas sai üksinda ööbussiga koju reisida.

oi, olen ehk laskunud liiga palju detailidesse? Ma ei tahaks siin hakata oma tegemisi üksikasjalikult ümber jutustama, kuid üks asi viis teiseni.

Kolmapäeva õhtut ei soovinud ma taas üksi veeta ning läksimegi Pärtli ja ta sõbraga elektro peole. WAU!nagu WAU! eiei, ma olen eksperimentaalmuusika suur fänn, kuid selliseid helisid ei osanud ma oodata. DJ Donna Summer ja DURANDURANDURAN täitsid igat seinapragu. ( Ja pealegi sain ma oma jakiga sisse ilma, et pidin selle eest maskma, lihtsalt naeratades, oiiii ma armastan seda linna!)
Klubisse sattus ka nii kogemata mu ärahellitatud kolleegist naistemees David, kes on tavalisel 24h pilves. Ja nüüd alles läks põnevaks. Ta tuli sinna oma sõpradega, tuleb väja, et ta tundis omanikke ja baarmenne ja üldse, meie laua juures seisis vahepeal turvamees, selleks, et me seltskonda keegi tüütama ei tuleks. sampanjat voolas ojadena, viin ja red bull olid niisama aperitiiviks. Ühesõnaga sain ma teada, mis on rikaste prantsuse poiste pidu. Tüdrukud lihtsalt tulid me laua juurde ja niivõrd avameelset flirtimist kui tol õhtul, ei ole ma veel näinud. Ei no muidugi, mu seltskonna noormehed tundsid kõiki lühikeste seelikutega tüdrukuid klubis ja siinkohal ma räägin tõesti lühikestest seelikutest, või ehk pigem oli see lai vöö? ma olen segadused. Väga huvitav oli muidugi sellist seltskonnaelu nautida, kuid mõnel hetkel läksid poisid ikka üle piiri, selle jätan aga enda teada. Järgmisel päeval oli minu telefon täis vabandussõnumeid ja vastamata kõnesid. Pärtel oli väga armas nign saatis mu kenasti ööbussile, mu teised sõpsid jäid aga klubisse kuldkalu püüdma.

Eile käisin oma jaapanlannast sõbranna Hiroko juures riisitoite söömas ning hiljem kontserdile.
Oi jah, muidu olen ma koolis käinud ja tööl ja mõnel õhtul linnas muusikat kuulamas ja niisama töökaaslastega veinitamas ja jutustamas.

Ahjaa, mõned nädalad tagasi veetsin terve nädalavahetuse EYP Pariisi sessioonil osaledes. Kolm päva mängisin ma 16 aastastele ema ja ehk ka vanaema. Minu missiooniks oli sundida laisad prantsuse noored inglise keeles Gaza sektori problemaatilistele vaidlustele ja Izraeli ja Palestiina vaheliste suhetele lahendusi otsima. Ütleme siis nii, et 12 inimese asemel võtsid osa vaid 3, meie chair, üks inglise-prantsuse segu noor ja mina. Ei tea kuidas, aga läbi me saime! Ja mu french on juba tunduvalt parem, kuigi kohutavate grammatiliste vigadega, aga ma räägin.

Misveelmisveel, mõned pärastlõunad parkides ja Versailles´i lossi aedades õppides, mõned näitused ja vääääga pikad telefonikõned koju.

Emme käis ka külas, aga seda aega oli vähe, tahan veel!! Kuu lõpus tuleb Anna oma perega Pariisi, nii et ootan nüüd neid. Samuti on mul ostetud mõned reisipiletid nii selleks kui ka järgmiseks kuuks, seekord aga pikemalt kui üheks päevaks.

heaküll, lähen jooksma ja üritan ehk juba täna mõned pildid üles panna, kuid ei julge ma Lise arvutit eriti puutuda, näha on ju mis minu omast sai!

(ja mis puudutab mu pealkirja, siis täna on mul üle pika aja vaba päev ja mu kõige suurem pingutus on seni olnud hambapesu ja blogi sissekanne)

olge musid.