adresse

144, bd. Henri Sellier

92150 SURESNES

Paris

France

Junior Boys - double shadow

hoiab elu/s

Lotte on üleval toas, ma istun all ja me räägime msn'is.

Kasvasime kokku.

kiss

Rohkelt sinepit

Raske on igal hommikul kell 6.30 ärgata, kuid tänane french'i tund oli varajast tõusmist väärt. 

Noor armas õpetaja võttis mind oma sooja naeratusega vastu. Algas 4. katse leida normaalne prantsuse keele kursus, seekord siis õnnestus, kuigi loeng peaks keskenduma grammatikale, selle asemel õpime me aga kõike muud, kui grammaire'it. Tore, vähemasti ei jookse õppejõud iga 20 minuti tagant konitama ja kohvitama.

Internetiga on endiselt kehvasti, kodus meil seda napib, ülikoolis seda lihtsalt ei ole, muudest kohtadest siis ei hakka rääkimagi. Mu armas mäkk vaevu hingab, kuid ta on vapper sõber ja loodan, et ei vea alt, saab ka poole ekraaniga toimetada.

Peagi on oodata mu ülikoolis streikki, põnevpõnev. 

Heaküll, lähen õpin frenchi või midagimidagiveel.

ja ma igatsen oma inimesi. PM, Selveri kohupiim, hommikused kummikommid, igavene armastus, sõnad, soojad käed, lumekana, silmad.

elus

kukkusin eile trepist alla.

naljakas

positiivset:

tundub, et pääsesin nüüdseks internetiotsingu kaosest (kui nii võib öelda). Ühe pisikese kohviku omanik pakkus mulle lahkesti tasuta network'i kasutamist LÄBI TERVE AASTA! ja siit saab odavalt paksu kakaod.

Emme saadab Eestist Mesikäpa šokolaadi ja sooja kampsuni.

Eelmisel nädalal õppisin:

cou (ku) - kael

cou (ky) - tagumik 

ja mu lühikesed juuksed on katastroofilised, õudusfilm.

unes nägin lõpetamist

???.

ja ma ootan juba 25 minutit, et saada ühendust telefoni teel Apple'i esinduse  mingisuguse arvutiguuruga ja nad on mind juba 7 korda edasi suunanud ja ooteajal lastakse india muusikat. ei mahu pähe.

Väike muusika vahepala:

http://www.youtube.com/watch?v=ZA1NoOOoaNw

ERROR!

Kui suur on tõenäosus, et teel Apple'i esindusse, et viia oma kallis sõber paneelivahetusse, õnnestub mul ristmikul, keset autoteed, Ta maha kukutada? 

Lood on nüüd sellised, et ekraan on puruks, näen vaid ühelt poolt ja parandus läheb Eestis maksma nii umbes 5000 krooni. Ei taha mõeldagi, kui kallis võiks see siin Pariisis olla. Mul oligi seda raha ju üle.

Tundub, et sellel aastal jätan ma oma juuksuriskäigud ära.

Pisarad voolasid, sest Ta on ju nii ilus.

A perfect moment in time

Eelmisel nädalal algasid edukalt või siis vähemedukalt koolitunnid. Kohalike õpetajate suhtumine on ikka omaette teater, sellest aga hiljem.

Pean ikka enne mainima, kui kaunis on mu koolimaja. Üliõpilastel ei ole mitte mingit austust õppehoonete vastu. Õnneks meeldib neile koridorides sülitada ja röhitseda. Markeriga seintele robustsete lausete maalimine ei ole ka mõistagi probleemiks. Tänu taevale puudub enamikes tualettruumides tualettpaber ning seal, kust seda võiks leida, toimub võimuvõitlus. Kes ees, see mees, või siis naine? WC kabiinide ustel ei ole lukke ees, jeeei!

Üldiselt võiks öelda, et hügieenist ei tea kohalikud ikka mitte midagi.

Eelmisel nädalal oli meil loengute/seminaride tutvustav nädal. Idee oli selles, et õpilased saaksid käia tundides, tutvuda programmidega, leida endale õige tasemega grupi ning hiljem siis registreerida. Inimene on aga ahne ning kõik erasmuslased jooksed rõõmsasti keeleosakonna sekretäri juurde end võidu registreerima kõikvõimelikele ainetele. Juhtus siis nii, et ained olid üle buukitud. Kohalikud õpetajad kasutasid muidugi sellist olukorda ära ning keeldusin loengu pidamisest.

Omaette frukt oli aga üks tõeline pariislanna, kes annab mulle suulist frenchi. Kujutage nüüd ette hallipäist, väikest naispäkapikku, kes 24h vingub ja on pahur. Jõudis ta siis lõpuks ka tundi, oma 20 minutilise hilinemisega, viskas lauale asjad, oma lõunakarbi ja suitsupaki. Vahtis ehmunuid üliõpilasi paistes silmadega ja hakkas aga vatrama. Õnnelikult möödusid 3 tundi koolisüsteemi üle kaebeldes, üleliigseid üliõpilasi välja visates, kohupiima kooki süües. Justjust, Ta reaalselt võttis oma väikese lõunasöögikarbikese välja ja hakkas mugima. Braavo!

Olin vaikselt lootust kaotamas, sest eelmine tund toimus meesterahvaga, kes iga 20 minuti tagant jooksis õue suitsetama ja kohvi jooma.

Õnneks aga päästis päeva imeline, lausa muinasjutust kohale lennanud õppejõud. Oma hüsteeriliselt punaste lokkidega võitis Ta koheselt mu südame. Armasarmas inimene. Tema tunnis sain ma vähemasti millestki aru.

Järgmisel päeval ehk siis kolmapäeval algasid mul nagu ikka tunnid kell 9.00 ning esimeseks loenguks oli Chanson. Diktaatorist väikese Müü sarnane õpetaja äratas oma range häälega uniseid üliõpilasi. Aga Ta on ikka väga kuradima kihvt!

<-- väike illustratsioon ülikooli seinal

Nädala lõpus vedasime end Lisega Pont des Art'i. Lonksasime roosat veini ja tutvusime Luxembourglastest kolleegidega. Viimased õpivad Sorbonne'is õigust, rääkisime kõigest muust kui õigusest (vihje meie Tartu kursakaaslastele). Õhtu jätkus klubis Showcase, kus me Lise ja Pärtliga nautisime eelkõige kontserdit ja siis... siis tuli lavale esineja Brasiiliast ->mistinguett-eurotour. Mõnus electro/new wave/rock pani meie kehad liikuma ja peagi lahkusin kosmosesse. Nii head pidu ei ole päris ammu olnud.

See nädal algas aga hoogsalt loengute ja seminaridega. Kahjuks olen ma ikka enamasti tundides vait ja püüan kuulata ja kasvõi natukenegi aru saada.

Pean nüüd lippama, algamas on nagu Lise ütleb: tantsutund!

Palju õnne mu kallis puudlikene! ;)

punakas

Ei tea, kas asi on hommikukohvis või värsketes sügistuultes, kuid kella kuuesed äratused ei tundugi enam monstrumitena. 

Homme siis 6.15 äratus, 9.00 - 20.30 nühin aga koolipinki.

Ja ma igatsen Hurda tänavat.

Showcase klubi varjud

5 hetke

poseerisime

poseeris

poseeris veel üks kord

püüdsime valgust

ja sõime lõunat

Forgiveness

ma andestan meie boilerile, mis ei soojenda vett
ma andestan Pr-maa postisüsteemile, mis EI toonud meie kirjad kohale
ma andestan inimmassile, kes kõik on mulle metroos varvastele astunud
ma palun andeks neilt, vastu kelle jalgu ma koperdasin
ma andestan neile, kes metroos mu keha salaja katsusid
andestan kohalikule sekretärile, kes mind sõimas
ja palun talt andestust, et ma keelt ei osanud

ma andestan endale, et hävitasin eile 2 šokolaadi
ja palun vabandust endalt, et ei jõudnud eile jooksma minna
ma andestan daamidele, kes oma laiskuse tõttu jätavad lemmikloomade fekaalid kõikjale tänavatele
ja palun andeks oma saabastelt, et ma neid kohati tänavamustusesse uputan
ma palun vabandust neilt, kellele ma vastu ei naeratanud

ma tänan kerjuseid, kes tuletavad meelde, kui ebaõiglaselt õiglane on elu
ma andestan tollele noormehele, kes meile juustesse sülitas
ma andestan poemüüjale, kes meid eile poest välja viskas
ma tänan neid kenasid noormehi, kes metroo hommikusaunas oma naeratamisega päeva päästavad
ma andestan juuksurile, kes tahtis mult soengu eest võtta 200 eurot.

suur aitäh bürokraatiale ja lõpututele järjekordadele, ja õnnistatud olgu TÜ õppeinfosüsteem!

Ühissaunas on tore, visatakse leili, räägitakse juttu, loetakse raamatuid, ajalehti, kuulatakse mussi. 2 minutit ja uus vahetus, rahvast tuleb aina juurde ja juurde, uued, huvitavad näod. Kes katsub kogemata, kes meelega, kes sööb Sind silmadega, keda sööd Sina. Vahepeal ollakse lämbumise äärepeal, kuid siis käib piiks ja uksed avanevad, peale tulevad uued leililised. Oh neid metroorõõme.

Möödunud nädalal toimus Nuit Blanche. Öises suurlinnas tormasid ringi noored, vanad, ja veelgi vanemad. Natukene tuletas see üritus meelde filmi Rat Race, kus ahnusest ( meie juhul siis vaatepildist) joobunud inimesed jooksid ühest punktist teisse. Linna eripaikkadesse, kirikutesse, muuseumidesse, metroojaamadesse olid üles pandud näitused, ekspositsioonid.
Meie siis otsustasime alustada äärelinnadest ning liikuda spiraalipidi kesklinna. Uuh, pea käis ringi. Versailles'i loss põletas silmi oma rikkusega ja Montparnasse'i kosmiline valgus kutsus endaga taevasse.

Koolinädal on olnud aktiivne, küll aga ei võiks seda kutsuda progressiivseks. Põhimöll algab esmaspäeval!
Enasmasti koosnevad meie keelegrupid korealastest, justjust, nimelt on Koreas selline programm, läbi mille saadeti umbes 50 õpilast Pariisi prantsuse keelt õppima. Noh, nad räägivad ju grammatiliselt korrektselt, kuid selleks, et nende juttu mõista, on vaja omaette kunsti!

Eile käisin taas Norte Dame'i jumalateenistust vaatamas. Jumalik see oli.

Magus elu.

Palju õnne, Tommi!

04.10.08

12345

Kolm ja pool nädalat, 25 päeva, 600 tundi, 36 000 minutit, 2 160 000 sekundit.
viimased 48 tundi on olnud aktiivsed.

Reede hommikul lendasin kooli, mõistagi jäin metroos ummikusse ning üks hetk mõtlesin, et minestan. Reedel toimus mul ülikoolis ametlik Erasmuslaste ja üldse kõikide vahetusüliõpilaste ühine söömine-joomine, kohalike delikatesside degusteerimine. Maitsta saime juustu, mahla, kummikomme, mingit vastikut kalapasteeti, mis nägi välja nagu mannavaht, kuid maitses kui halvaks läinud šprotid, iuiu. Lahkesti pakuti kurki, porgandit ja vahukomme. Näljased tudengid oleks peaaegu et lauad ümber lükanud ja muidugi sai kõige kiiremini otsa vein, punanevalgeroosasisninekollane. Keeksi sai ka!
Valdavalt on vahetusüliõpilasteks hispaanlased, itaallased ja portugaallased, mõned eksinud sakslased, üks norrakas, mõned lätlased ja leedukat ja kaks ägedat eestlast.
Kõige parem reaktsioon ever - OMG I'VE NEVER SEEN REAL ESTONIAN IN MY WHOLE LIFE! OMGOMG... eee, jeee.
Matsutame siis Mardiga ( minu juristist kolleeg ) tagasihoidlikult oma juustutükikesi, kui kuuleme järsku kusagilt vene keelt. Silmad hakkasid särama. Kõrvad kikkis suundusime selle keele poole, mis minule on muidugi armas. Voila!
Tuleb välja, et meie ülikooli rahvusvahelises osakonnas töötab üks venelanna, kes kolis juba aastaid ja aastaid tagasi Pariisi. Lobisesime siis kõik koos rõõmsasti ülikooli totrast süsteemist, prantslaste olematust hügieenist ja nende oivalisest kulinaariast. Järsku aga saadeti meie juurde veel üks vene keelt kõnelev neiu, kes oli meid nähed õnnelik, sest tuli välja, et 15 aastat tagasi immigreerus tema perekond Prantsusmaale ning siit edasi Kanadasse. Nüüd on nad juba viimased 13 aastat elanud Kanadas, kuid kodukeeleks oli siiski jäänud vene keel.
Nüüd on meil Mardiga olemas ülikoolis oma inimene, kes pakkus lahkesti abi ükskõik milles - Inna Ots.

Nii, kõhud täis söödud, suundusime hubasesse metroosse, kus aktiivselt jätkus vestlus ühe äärmiselt meeldiva sakslannaga. Tuli välja, et ka tema otsis korterit üle kuu aja ja et mõned tema tuttavad on siiani lootusetus olukorras ja elavad kas pargis või prussakate keskel Hostelis.
Programm jätkus aga Louvre'i külastamisega. Ütleme nii, et kambaga ei ole sinna üldse tore minna, ei saanud ma oma kunstiisu täis, homme saan ülikoolist väikese templi, tänu millele saan eripääse muuseumidesse, siis alles läheb vaatamiseks!

Mona Lisa vaadatud, kummikommid otsas, postkaardid ostetud, võtsime uue suuna. Veinid, kommid taskus, tormasime metroosse ning suundusime siis Kristjani koolikaaslaste soolaleivapeole. Kaks Poola tüdrukut said ka ikka lõpuks endale kodu ja veel nii soodsalt, et kokku maksavad nad vaid 400 eurot kuus. Neil oli imeline korter! Suured, avarad aknad, antiikmööbel, metsikult palju vinüüle, piltepiltepiltemaalejoonistusi, kõrged laed, väga hubane. Tüdrukuid võttis oma hoole alla ühe lasteaia/kooli direktor, kes ise elab ka selles samuses koolis, nii et tüdrukud elavad koolis! Päris kihvt ju, kas Sina oled koolis elanud?mm, ei.

Poolakate külalislahkusest on ennegi räägitud, ka sellel korral pakuti palju nänni.
Õhtu lõppes ööbussile sprintides. Kell 03.00 jõudsime finišisse, oma voodisse.

Peagi jätkan, pean linna tormama.

kuldne

nädalavahetusel tegime sisseoste, käisime taas pesumajas
esmaspäeval tuli üllatus, ukse taga oli Artur
külastasime Eiffeli torni, nautisime vaadet, sõime öösel creppe
Notre Name'is oli jumalateenistus - kirjeldamatu ilu
teisipäeval külastasime Teelet ja Pärtelit
koolitunnid, tänavad, valgus ja pilved

täna käisime taas Luxemburgi aias, kolasime mööda tänavaid
õhtul kohtusime ühes hubases kohvikus kohalike eestlastega

homme viimane keeletund.

sügis on kuldne.

üllatus

29.09.08 heliseb telefon:

K: Hallo
A: Kiira, kas sa oled kodus?
K: olen
A: Kiira, kui mul oleksid jumalikud võimed, siis mida sa sooviksid?
K: et Sa oleksid siin
A: tule tee uks lahti


ma olen sõnatu