eee..autoportree

Lise-boss käskis naeratada, nii ma siis täitsingi käsku.
Tervitused Lisele;)

LIHA JA VERI!

Mõtlesin siis täna, et aitab croissantide söömisest ja oleks aeg oma kullakesed jalga panna ja teha mõned jooksusammud. Ütleme siis nii, et ilmselgelt ei ole ma ammu trenni teinud ega oska enam õigesti joosta, sest minu trennikene lõppes traagiliselt. Nimelt jooksin ma väga imelikul kombel oma jala katki. Ühel hetkel tundsin lihtsalt varbas valu. Voila!kosmos





Samal ajal käis Lise aga tänaval meile liha otsimas, mhmh.


Hiiglasliku kebabi kommentaariks siis nii palju, et me seda nüüd sööma küll ei hakanud, küll aga mugisid seda supertripelXXXL kebabi näljased turistid.

Ile- de France

Pariisi kutsutakse Prantsusmaa saareks. Õnnest säravad, kosmiliselt erinevad samas nii sarnased inimloomad. Värvilised, triibulised, ruudulised.
Pidev tempo, metsikus liikluses suudavad kohalikud autojuhid jääda siiski piisavalt tolerantseks. Küll aga, kas siis tava on õigusest siinkohal nii tugevalt üle, et signaali laskmine on auto juhtimise üks osa või siis meeldivad neile nii väga pikad jalad.

Üleeile õhtul saime Gustavilt meili, milles Ta avaldas soovi meiega kohtuda. Nimelt toimus eile Gustavil Pariisis ülikooli avaaktus. Varahommikul saatis Ta aga uued sõnumid, sest tuli välja, et ta vabaneb juba varem, aga noh, meie elame ajutiselt paksude seinte vahel, trellide taga punkris seega meil siin levi puudub. Seetõttu hoiame aga oma telefone vahepeal aknalauapeal, õues loomulikult, sest seal on kasvõi natukenegi levi. Üks hetk me siiski selle sõnumi kätte saime, kihutasime linna, sest olime niigi juba hilinenud. Kohtumised peetud, saiakesed mugitud ja kohvi joodud, vedasime end postkontorisse, kus oli taas hiiiiiglaslik järjekord.

Aeg oli juba õhtune ning tuli minna koju ja nõud puhtaks pesta, sest hommikul läks ilmselgelt kiireks. Ei meeldi mulle see facebuuuk eriti, kuid sii kohal suur aitäh sellele programmile, sest Lise ühines mingisuguse välisüliõpilaste communitiga, kust Ta saigi eile teate, et toimumas on metsik välistudengite pidu!
Ohhohh ja tüdrukud läksidki peole!

Agaaga, alati on üks väike aga. Jõuame siis klubi ette, õnneks ei asunud see meie kodukandist kaugel, sest elame ju südalinnas mhmh, ühesõnaga klubi ees näeme, et järjekorras seisjad on vist kõik omavahel tuttavad, veider. Ootame, seisame, kuulame, uurime olukorda, kui korraga torman meie poole üks tütarlaps ja küsib paluvalt, et ega meil ei ole juhuslikult üle jäänud isikut tõendavat dokumenti. Oillalaa, tuli välja, et see pidu oli mõeldud vaid ühe kindlas ülikooli esmaskursuslastele, kellest aga enamik on kas alaealised või siis näevad liiga noored välja, sest väga mitmed ei saanud sisse. Lisaks sai klubisse vaid teatud kiutsetega. Meie õnneks leidus õnnetuid alaealisi, kes küll ihkasid muusikat ja tantsu, kuid siiski müüsid meile oma kutsed ära. Oujee!

Noh, ütleme nii, et ma tundsin end seal peol vanamutina, sest esiteks olid üle poolte Lisest ja minust lühemad ja teiseks veel just just 18 saanud ja kindlasti ka mõni oma sõbra ID kaardiga sisse lipsanud, aga miks ka mitte! Õnneks on siinne turvasüsteem ikka ülieffektiivne, sest kotte kontrolliti lausa kaks korda ja kurjade nägudega machostunud turvamehed olid just kui kusagilt Terminaator 3 filmist kohale lennanud, sest suutsid nad purjakil olevaid noori tütarlapsi konkreetselt tõsta ja siis viisakalt või siis vähem viisakalt välja visata.
Suutsime Lisega oma jalad tulipunaseks tantsida, siiski esimene ametlik pidu Pariisis! Kuulata sai ka päris toredat disko-pop muusikat. Ühesõnaga õhtu oli 5-! 5+ oleks võinud olla siis, kui ma ei oleks oma metroo sõidupileti koju unustanud ja lisaks veel 2 eurot ühekordse pileti eest maksnud.
Tagasi kõndisime jala.
Täna, täna aga oli fantastiliselt õnnestunud päev! Pärast lõunat jõudsin ülikooli, sain oma üliõpilaskaardi, tegin raamatukogukaardi jne. Kõige kihvtim oli aga kohtumine keeltemaja meessekretäriga, sest just Tema tegi mulle eraviisilise ekskursiooni ja selgitas süsteemi. No WAU, küll need prantslased võivad olla alles lahked! (võimalik, et rolli mängis minu kohta erakordselt lühike teksaseelik).
Ühesõnaga tuleb välja, et mul on homme kell 9.30 algajate ehk siis 0 taseme prantsuse keele tund. No suurepärane! Lõpuks ometi!
Ahjaa, seoses selle meeldiva sekretäriga, nimelt andis Ta mulle tasuta keeleõppe raamatuid ja töövihikuid ja kuulamiseks ka CD, ütles, et usaldab mind ja palus lihtsalt aasta lõpuks need tagasi tuua. Raha ei küsinud! Vapustav!

Kui ma koju jõudsin, siis oli Lisekene mulle rõõmsasti juba lõuna valmis teinud, sest minu ülesandeks oli teha hommikul riisiputru, mis maitses nagu kodus.

Õhtuks oli meil plaanis minna pesumajja, tehtud! Pesu on nüüd puhas ja lõhnab Arieli järgi!

Õhtud

Õhtud on siin kaunid. Sügis hakkab vaikselt kuldseks muutuma, soe tuul ja kergelt põletav päike. Oma viimased päevad oleme veetnud mööda linna ringi joostes. Eile mõtlesin, et kasutan oma privaataega mõistlikult ja jalutan mööda linna, ilma et kaarti vaatan. Nii ma siis istusingi suvalise metroo peale ja alustasin sõitu. Üks hetk otsustasin, et oleks aeg päevavalgust ka vaadata, sest seal maa all on tegelikult üsna tüütu olla, sest pidevalt pikki vahemaid sõites on keeruline orienteeruda, et kus ma parasjagu olen jne. Väljusin siis tänavale, nagu ikka on igal nurgal Boulangerie ja ahvatlevad magusad lõhnad. Kõndisin ja kõndisin, kõndisin veel. Tegelikult oli mul siiski eesmärk ka, nimelt oli vaja leida saapad, sest ilmad hakkavad vaikselt külmemaks muutuma, kuid läksin linna imetlemisega liiale ja suutsin suurlinnas ära eksida (kaarti ei ole ju tarvis vaadata). Niisiis, varsti helistas mulle Lise ja kui Ta kuulis, et olin juba Pariisile ringi peale teinud, pani ta mulle aru pähe ja käskis kodu poole liikuma hakata. Väga mõistlik otsus, võibolla ei olnud mõistlik minna koju jala, aga kohale ma igaljuhul jõudsin.

Eilse õhtu veetsime rahulikult kodus, küll aga 2 õhtut tagasi sattusime Kristjani Frisbee trennikaaslase arstist ukrainlase Sasha juurde " soolaleivapeole". Kohal oli ka Sasha sakslasest sõber Christian, kes on ka totaalne Frisbee fänn. Külalistele pakuti ohtralt erinevaid prantsuse juuste ja Ukraina mee ja pipra viina. Mulle maitses väga kohalik apelsinimahl.

Noh, võiks öelda, et nüüd me teame Lisega KÕIKE Frisby mängust, sest ilmselgelt, kui ühte seltskonda satuvad 3 selle mängu mängijat, siis käib terve õhtu jutt vaid teadagi millest. Alkohol oli poistel keele parajalt pehmeks teinud ning me tegime Lisega ettepaneku minna välja ja maitsta vallatut ööd.
Seni on kõige pöörasem olnud silla Pont des Arts ületamine, nimelt kujutage nüüd ette, kui ühel sillal on nii palju tantsivaid ja lõbutsevaid noori inimesi, et sa sõna otseses mõttes saad vaevu liikuda. Kuid taoline olukord ei häiri ega aja närvi, vaid pigem äratab Sind ellu ja annab energiat. Elurõõmsad noored laulavad, tantsivad, embavad, tõmbavad igasuguseid huvitavaid aineid, mõistagi joovad veini ja seda kõike umbes 60. m pikal sillal. Imeline vaade, vaid positiivsed emotsioonid.

Ilusat õhtut.

Tänavatel

Rue le Regrattier 13-11, Paris, St-Louis-en-l'll

18 ruutmeetrit, voodi lae all, diivan, WC 1 ruutmeeter, vannituba 2 ruutmeetrit, 2 kappi, akende ees trellid, näha võib ka taevast, 3 inimest, küll aga asume saarel, St-Louis'i saarel, 150 m kaugusel Notre Dame'ist. pole paha, pole paha, õnneks leidsime sellegi variandi, kohati olime juba lootusetud.
Olen siin eelnevalt lubanud, et räägin Teile meie ilusast hommikust, nimelt, too õhtu, kui mina küpsetasin tomatisuppi ja Lise otsis Kristjaniga meile elukohta, siis õhtul, kui Lise lõpuks koju jõudis, siis tuli Kristal meelde, et üks tema tuttav, kes elab ameerikas, omab Pariisis korterit ning hiljuti soovis ta seda üürida. Helistas siis Ta ühele kolleegile, kes pidavad teadma, kas üürilised on juba leitud või mitte. Kate ei teadnud, küll aga ütles ta, et tema endine egiptlasest abikaasa otsis oma majja majahoidjaid. Meie südamed hakkasid kiiremini tuksuma, lootuseleegikene põles, õhtul läksime magama hea tundega, missest, et miski ei olnud veel kindel.
Hommikul, kui kõndisime meile juba armsaks muutunud McDonald'si restorani,sest see on üks vähestest kohtades Pariisis, kus on tasuta internet, helises telefon. Krista sai kokku tolle egiptlasega ning selgus, et varem Unescos töötanud intelligentne meesterahvas otsib endale majahoidjaid, kuid sisse saaksime kolida alles oktoobris. Õnnest hullunud Lise kõndis peaaegu vastu majaseina. Kuna mina rääkisin samal ajal Kristaga, siis sain oma õnnetunnet väljendada jalgade trampimisega, nüüd on need valusad.
Saime egiptlase numbri ning kuna kell oli veel varajane, siis otsustasime helistada talle peale 10, seni aga otsisime nüüd siis juba vaid kuuks ajaks korterit.
Nagu te juba ehk teate, siis collocation ja etranger ei ole pariislaste lemmiksõnad. Nimelt on siinne rahvas äärmiselt ettevaatlik ruumide üürimisega, sest kui sul ei õnnestu sõlmida leping enne oktoobri lõppu ja kellegil õnnestub end sisse seada sinu ruumidesse, siis ei ole prantsuse seaduse alusel võimalik ebaseaduslikke üürnikke välja visata enne märtsi. Squattering on siin üsna moes.
Ühesõnaga saime Said'iga ühendust (lahke egiptlane) ning leppisime õhtuks kohtumise. Päeval otsisime endiselt korterit.
Õhtul sõitsime siis Boulogne metsade lähedale ühte äärmiselt ilusasse kvartalisse, kohtusime egiptlasega. Seis on nüüd selline, et alates 19. oktoobrist hakkame rõõmsasti elama ühes pisikeses armsas majakeses.:) väga kena.
Seni aga elame 18 ruutmeetrises vanglas, küll aga ümbrus kompenseerib KÕIK!

Olgu, pean minema salatit lõikuma.

à bientôt!

Õhtusöök kilukarbis ja muud loomad

Nonii, oleme lõpuks saanud oma elamise, sellest hiljem, enne aga mõned pildid.
Kiss

meie esimene ja ametlik õhtusöök kodus






einoh, kes ütles, et prantslastel on kehv huumor

Attention!

Teavitan siis Teid, et minu Pariisi kohalik number on:+ 33666862193.

Viva la Iuridicum!

Eile õnnestus mul lõpuks jõuda oma ülikooli ja teate kallid üliõpilased, kui keegi peaks veel minu kuuldes vinguma ükskõik millise Tartu Ülikooli hoone välimuse jms kohapealt, siis häbi teil olgu! Nimelt istusin ma 13. metrooliinile ja asusin teele, eelnevalt Mihkel ( Janno sugulane, noormees, kelle perekond meid lahkesti vastu võttis, sellest räägin pisut hiljem) tegi nalja, et ehk õhtul näeme, sest sõidan ju mina ometigi Saint-Denis geto kvartalisse, ühesõnaga lubasin ma talle pärandada oma ehted, õnneks ei olnud midagi nii väga hullu, metroos olin ma muide ainukene valgenahaline. Astusin siis õue ja kohe metroo vastas asus minu tulevane teadmisteloss oma uhkuses ja hiilguses.

Räpane, ehituselt midagi Rocca al Mare ja Mustamäe koolide vahepealset, uksed käivad lukku tavaliste tabalukkudega, aknaid kaunistavad igasugused poliitilised mässukirjad vms, aroomideks on sööklalõhnapissilõhnaõlisegu. Maja koosneb mitmest hiiglaslikust korpusest, alguses mind saadeti A korposusse, kus ma oma vigase prantsuse keelega püüdsin seletada, et olen Erasmuse üliõpilasvahetuse programmi üliõpilane Eestist, mõistagi ei saadud minust aru ja läksin üle inglise keelele ja ega sellestki eriti kasu ei olnud, mind saadeti taas valesse ruumi. Ruumis A 095 sõimas mind läbi hallipäine prantslanna, kes korrutas pidevalt, et kui desole tal ikka on, kuid ma olen sisseastumisega mõned kuud hiljaks jäänud. Püüdsin seletada, et eiei, mind juba võeti vastu jne, ühesõnaga õnneks kõndis sellest ruumist mööda inglise keelt mõistev tudeng ning ma püüdsin talle eelkõige prantsuse keeles siis selgitada oma olukorda ning ta oskas mind juhatada õigesse klassi.

Saatuslikuks sai ruum G 220, mille uksel seisis tuttav nimi, Erasmuse koordinaator Catherine Rochemont! Ei oleks ma arvanud, et ühe võõra inimese nimi võib muutuda korraga nii armsaks. Meeldiv mustanahaline kena naisterahvas oli mind oodanud, valmis teinud mu dossier’i jne, selgitas ta mulle, et pean naasema oma teaduskonda alles järgmisel nädalal ja et mind seal oodatakse ja et ma ei muretseks, sest kõik on konrolli all, ühesõnaga ei olnud ma enam nii hirmul.

Läksin siis seejärel oma õiguse korpust uudistama. Valge, puhas ja vaikne, suur raamatukogu ja palju aknaid. Ühesõnaga kaunis! Mina, kui Ramkooli kauniduse ja puhtusega ärahellitatud tudeng tundsin korraga kergendust!

Tund aega hiljem jõudsin kesklinna, kus mind ootas Lise, kes käis samuti ülikooli uudistamas. Noh, siinkohal tahaks öelda, et mul ikka on vedanud, sest Lise ei saanud põhimõtteliselt mitte mingit infot ega ühtegi paberit, samal ajal, kui minu eest tehti juba pool tööd ära.Aitäh!

Järgevaks oli plaan leida elamine, sest vahepeal selgusid asjaolud, et Romain, kohalik prantslane, kelle sõbra kaudu me pidime saama ühe ilusa korteri, saatis Kristjanile järgmise sõnumi:“ I am still at police, I’ll call you later. „ Ei olnud just kõige rõõmustavamad uudised, te oleksite pidanud nägema meie näoilmeid, kui seda kuulsime. Mõned tunnid hiljem selgus, et Kristjani Erasmuslaste peol oli öösel toimunud kaklus, kuhu sattus ka megarahulik Romain, nüüdseks on tema telefon välja lülitatud ja ta pages Pariisist välja. Au revoir notre apartement!

Olime üsna mures, tarvis oli hakata taas otsimaotsimaotsima! Eelnevalt oli aga plaanis teha meie armsale kohalikule perele tänuavaldusena õhtusöök, otsustasime siis nõnda, et mina sõitsin ajutisse koju ning Lise jäi linna Kristjanit ootama. Õhtul, kui supp oli laual, jõudis koju murest murtud Lise, tuju nullis, väsinud ja tüdinenud. Meie kodu perenaine Krista, vaadates meie lootust kaotanud silmi, pakkus meile kodusoojust ka järgnevateks päevadeks kuni leiame korteri.

Järgmisel hommikul ehk siis täna, 18. septembril algas aga hommik võiks öelda, et ideaalselt! Sellest aga saate lugeda ehk homme.

Pilte ma hetkel ei jõua siia lisada, kuid peagi!

Muidu on kõik korras nagu Norras!

Elagu Pariis!

 Paradiisis.

Bon anniversaire!

Armsad sõbrad, suur aitäh Teile ilusate sõnade ja soojade soovide eest.

Sünnipäevahommik Pariisis, hmm, võimalik, et kujutasin seda ehk veidi teistmoodi ette, kuid algas see nii, et kui äratuskell kell 8 helises ja ma silmad lahti tegin, hüppas Lise mu voodisse imemaitsva pisikese koogikese ja küünlaga ning saabusidki minu esimesed õnnesoovid.

Järgnes pikk metroosõit juba eile külastatud kohvikusse, kus me ootasime hilinenud Kristjanit (nimelt ei käi siin laupäeviti mõnedes regioonides bussid, seega pidi vaeseke 50 minutit jala metroo peatuseni kõndima).

Olime usinad turistid, võtsime välja kaardi ja alustasime rändamist! Ees ootas paradiis, seadsime eesmärgiks ronida Montmartre'i mäele, et hingata pisut boheemlaslikku õhku. Miljonivaade avanes tervele Pariisile, unustamatu, katusedkatusedkorstnadaknadeluvaadeilu. Järgnevalt oli meil eesmärgiks vallutada kurikuulus Champs-Elysee. Tehtud!

Tähistamist jätkasime Eiffeli torni juures, kus pidasime piknikku ja vedelesime naerukrampides, nimelt on meil siin kolmekesi nii lõbus, et ise ka ei usu.

Õhtul külastasime ühte õudsat Hollivuuuudi sarnast klubi, kus lasti niivõrd kohutavat muusikat, et mul hiljem kõrvad valutasid.

Misveelmisveel, ma ei teagi, jätan siinkohal pooleli, lisan parem mõned pildid, mis räägivad iseenda eest.

Ilusat sügise algust!

Salut!

nad räägivad, et Pariis on Euroopa kõige räpasem linn, kus tänavatel voolab solgivesi ja linna lõhnaõliks on kalahais. Oh ei, mis Te nüüd, vaatamata Lise ja minu tänastest seiklustest, vaatamata pikaldastest metroosõitudest, palavusse suremisest,trepist üles alla oma 30 kg pagasiga ronimisest ja magustoiduks veel kohvri purunemisest, on see ikka imeline linn!

Kohvikud ja pisikesed butiigid, jalgrattad siin ja seal ja igal pool, siinsamas kõrval on jalanõude remonditöökoda, kus Sulle naeratab meeldivalt hõbedase peaga vanahärra.

Peaks mainima, et hetkel on inglid meid hästi hoidnud, sest inimesed on kõike muud, kui ülbed! Noormehed aitasid meid isegi kohvrite tassimisega, juhatasid õigele teele. Kõige suuremaks üllatuseks oli aga see, kui jõudsime lõpuks õhtul ühte boulangerie'sse ja ma oma kohutava prantsuse keelega palusin mulle müüa üks salat ja vesi, siis MINUST SAADI ARU ja mis veelgi imelisem, MULLE VASTATI PRANTSUSE KEELES! nagu WAU! aplaus!võimalik, et olin eelnevalt taas stereotüüpne, kuid õnneks kõik eelarvamused purunesid koheselt! Kõik, absoluutselt kõik elanikud on särasilmsed, abivalmid ja elavad.

Mitte ühtegi kehva emotsiooni, või noh, võibolla vaid see, et nüüd juba 29 tundi ei ole und saanud ja mõned rahustusid ka alla neelatud ja peatselt jään ilmselt siia arvuti taha magama, on siiski kõik ilus ja uus ja põnev ning ootamatu! 

Ja mul ei jätku silmi, et ära vaadata kõiki neid erakordseid hooneid, rõdusid, tänavanurki, dooria stiilis võlvlagesid ja kulunud sambaid.

ahjaa, unustasin mainida, et siin on tasuline isegi ÕHK!

ja leidsime õnnelikult Hosteli, elame Lisega muidugi ühes toas, tuba on kolmele inimesele, kuid siiani oleme olnud kahekesi, üsna korralik, miniatüürne kraanikauss, mõned riiulid, plastikaknad, aga noh, las nad olla siis, koridori peale on naistele ja meestele eraldi duširuumid ja tualetid. Ja siin on palju hiinlasi või on need ehk korealased? ei tea.

Luban siin endale, et homme panen mõned pildid ka siia, fotokal on aku tühi, kurbkurb, oleksin soovinud pildistada Pariisi kosmilist Charles de Gaulle'i lennujaama, aga jama jah, aku tühi.

aga olgu, aeg on puhata, et homme alustada reaktiivlennuki kiirusega korteri otsimist!

Bonne nuit!

...

Viimased tunnid Tallinnas enne pöörast seiklust, pärmivabriku näitus, Romeo ja Julia süldiks sulandumine, tiramisu ja caesar'i salat. Miljontriljonbiljon ilusat mälestust kallite inimestega.aitäh.