Ile- de France

Pariisi kutsutakse Prantsusmaa saareks. Õnnest säravad, kosmiliselt erinevad samas nii sarnased inimloomad. Värvilised, triibulised, ruudulised.
Pidev tempo, metsikus liikluses suudavad kohalikud autojuhid jääda siiski piisavalt tolerantseks. Küll aga, kas siis tava on õigusest siinkohal nii tugevalt üle, et signaali laskmine on auto juhtimise üks osa või siis meeldivad neile nii väga pikad jalad.

Üleeile õhtul saime Gustavilt meili, milles Ta avaldas soovi meiega kohtuda. Nimelt toimus eile Gustavil Pariisis ülikooli avaaktus. Varahommikul saatis Ta aga uued sõnumid, sest tuli välja, et ta vabaneb juba varem, aga noh, meie elame ajutiselt paksude seinte vahel, trellide taga punkris seega meil siin levi puudub. Seetõttu hoiame aga oma telefone vahepeal aknalauapeal, õues loomulikult, sest seal on kasvõi natukenegi levi. Üks hetk me siiski selle sõnumi kätte saime, kihutasime linna, sest olime niigi juba hilinenud. Kohtumised peetud, saiakesed mugitud ja kohvi joodud, vedasime end postkontorisse, kus oli taas hiiiiiglaslik järjekord.

Aeg oli juba õhtune ning tuli minna koju ja nõud puhtaks pesta, sest hommikul läks ilmselgelt kiireks. Ei meeldi mulle see facebuuuk eriti, kuid sii kohal suur aitäh sellele programmile, sest Lise ühines mingisuguse välisüliõpilaste communitiga, kust Ta saigi eile teate, et toimumas on metsik välistudengite pidu!
Ohhohh ja tüdrukud läksidki peole!

Agaaga, alati on üks väike aga. Jõuame siis klubi ette, õnneks ei asunud see meie kodukandist kaugel, sest elame ju südalinnas mhmh, ühesõnaga klubi ees näeme, et järjekorras seisjad on vist kõik omavahel tuttavad, veider. Ootame, seisame, kuulame, uurime olukorda, kui korraga torman meie poole üks tütarlaps ja küsib paluvalt, et ega meil ei ole juhuslikult üle jäänud isikut tõendavat dokumenti. Oillalaa, tuli välja, et see pidu oli mõeldud vaid ühe kindlas ülikooli esmaskursuslastele, kellest aga enamik on kas alaealised või siis näevad liiga noored välja, sest väga mitmed ei saanud sisse. Lisaks sai klubisse vaid teatud kiutsetega. Meie õnneks leidus õnnetuid alaealisi, kes küll ihkasid muusikat ja tantsu, kuid siiski müüsid meile oma kutsed ära. Oujee!

Noh, ütleme nii, et ma tundsin end seal peol vanamutina, sest esiteks olid üle poolte Lisest ja minust lühemad ja teiseks veel just just 18 saanud ja kindlasti ka mõni oma sõbra ID kaardiga sisse lipsanud, aga miks ka mitte! Õnneks on siinne turvasüsteem ikka ülieffektiivne, sest kotte kontrolliti lausa kaks korda ja kurjade nägudega machostunud turvamehed olid just kui kusagilt Terminaator 3 filmist kohale lennanud, sest suutsid nad purjakil olevaid noori tütarlapsi konkreetselt tõsta ja siis viisakalt või siis vähem viisakalt välja visata.
Suutsime Lisega oma jalad tulipunaseks tantsida, siiski esimene ametlik pidu Pariisis! Kuulata sai ka päris toredat disko-pop muusikat. Ühesõnaga õhtu oli 5-! 5+ oleks võinud olla siis, kui ma ei oleks oma metroo sõidupileti koju unustanud ja lisaks veel 2 eurot ühekordse pileti eest maksnud.
Tagasi kõndisime jala.
Täna, täna aga oli fantastiliselt õnnestunud päev! Pärast lõunat jõudsin ülikooli, sain oma üliõpilaskaardi, tegin raamatukogukaardi jne. Kõige kihvtim oli aga kohtumine keeltemaja meessekretäriga, sest just Tema tegi mulle eraviisilise ekskursiooni ja selgitas süsteemi. No WAU, küll need prantslased võivad olla alles lahked! (võimalik, et rolli mängis minu kohta erakordselt lühike teksaseelik).
Ühesõnaga tuleb välja, et mul on homme kell 9.30 algajate ehk siis 0 taseme prantsuse keele tund. No suurepärane! Lõpuks ometi!
Ahjaa, seoses selle meeldiva sekretäriga, nimelt andis Ta mulle tasuta keeleõppe raamatuid ja töövihikuid ja kuulamiseks ka CD, ütles, et usaldab mind ja palus lihtsalt aasta lõpuks need tagasi tuua. Raha ei küsinud! Vapustav!

Kui ma koju jõudsin, siis oli Lisekene mulle rõõmsasti juba lõuna valmis teinud, sest minu ülesandeks oli teha hommikul riisiputru, mis maitses nagu kodus.

Õhtuks oli meil plaanis minna pesumajja, tehtud! Pesu on nüüd puhas ja lõhnab Arieli järgi!