12345

Kolm ja pool nädalat, 25 päeva, 600 tundi, 36 000 minutit, 2 160 000 sekundit.
viimased 48 tundi on olnud aktiivsed.

Reede hommikul lendasin kooli, mõistagi jäin metroos ummikusse ning üks hetk mõtlesin, et minestan. Reedel toimus mul ülikoolis ametlik Erasmuslaste ja üldse kõikide vahetusüliõpilaste ühine söömine-joomine, kohalike delikatesside degusteerimine. Maitsta saime juustu, mahla, kummikomme, mingit vastikut kalapasteeti, mis nägi välja nagu mannavaht, kuid maitses kui halvaks läinud šprotid, iuiu. Lahkesti pakuti kurki, porgandit ja vahukomme. Näljased tudengid oleks peaaegu et lauad ümber lükanud ja muidugi sai kõige kiiremini otsa vein, punanevalgeroosasisninekollane. Keeksi sai ka!
Valdavalt on vahetusüliõpilasteks hispaanlased, itaallased ja portugaallased, mõned eksinud sakslased, üks norrakas, mõned lätlased ja leedukat ja kaks ägedat eestlast.
Kõige parem reaktsioon ever - OMG I'VE NEVER SEEN REAL ESTONIAN IN MY WHOLE LIFE! OMGOMG... eee, jeee.
Matsutame siis Mardiga ( minu juristist kolleeg ) tagasihoidlikult oma juustutükikesi, kui kuuleme järsku kusagilt vene keelt. Silmad hakkasid särama. Kõrvad kikkis suundusime selle keele poole, mis minule on muidugi armas. Voila!
Tuleb välja, et meie ülikooli rahvusvahelises osakonnas töötab üks venelanna, kes kolis juba aastaid ja aastaid tagasi Pariisi. Lobisesime siis kõik koos rõõmsasti ülikooli totrast süsteemist, prantslaste olematust hügieenist ja nende oivalisest kulinaariast. Järsku aga saadeti meie juurde veel üks vene keelt kõnelev neiu, kes oli meid nähed õnnelik, sest tuli välja, et 15 aastat tagasi immigreerus tema perekond Prantsusmaale ning siit edasi Kanadasse. Nüüd on nad juba viimased 13 aastat elanud Kanadas, kuid kodukeeleks oli siiski jäänud vene keel.
Nüüd on meil Mardiga olemas ülikoolis oma inimene, kes pakkus lahkesti abi ükskõik milles - Inna Ots.

Nii, kõhud täis söödud, suundusime hubasesse metroosse, kus aktiivselt jätkus vestlus ühe äärmiselt meeldiva sakslannaga. Tuli välja, et ka tema otsis korterit üle kuu aja ja et mõned tema tuttavad on siiani lootusetus olukorras ja elavad kas pargis või prussakate keskel Hostelis.
Programm jätkus aga Louvre'i külastamisega. Ütleme nii, et kambaga ei ole sinna üldse tore minna, ei saanud ma oma kunstiisu täis, homme saan ülikoolist väikese templi, tänu millele saan eripääse muuseumidesse, siis alles läheb vaatamiseks!

Mona Lisa vaadatud, kummikommid otsas, postkaardid ostetud, võtsime uue suuna. Veinid, kommid taskus, tormasime metroosse ning suundusime siis Kristjani koolikaaslaste soolaleivapeole. Kaks Poola tüdrukut said ka ikka lõpuks endale kodu ja veel nii soodsalt, et kokku maksavad nad vaid 400 eurot kuus. Neil oli imeline korter! Suured, avarad aknad, antiikmööbel, metsikult palju vinüüle, piltepiltepiltemaalejoonistusi, kõrged laed, väga hubane. Tüdrukuid võttis oma hoole alla ühe lasteaia/kooli direktor, kes ise elab ka selles samuses koolis, nii et tüdrukud elavad koolis! Päris kihvt ju, kas Sina oled koolis elanud?mm, ei.

Poolakate külalislahkusest on ennegi räägitud, ka sellel korral pakuti palju nänni.
Õhtu lõppes ööbussile sprintides. Kell 03.00 jõudsime finišisse, oma voodisse.

Peagi jätkan, pean linna tormama.