ma andestan Pr-maa postisüsteemile, mis EI toonud meie kirjad kohale
ma andestan inimmassile, kes kõik on mulle metroos varvastele astunud
ma palun andeks neilt, vastu kelle jalgu ma koperdasin
ma andestan neile, kes metroos mu keha salaja katsusid
andestan kohalikule sekretärile, kes mind sõimas
ja palun talt andestust, et ma keelt ei osanud
ma andestan endale, et hävitasin eile 2 šokolaadi
ja palun vabandust endalt, et ei jõudnud eile jooksma minna
ma andestan daamidele, kes oma laiskuse tõttu jätavad lemmikloomade fekaalid kõikjale tänavatele
ja palun andeks oma saabastelt, et ma neid kohati tänavamustusesse uputan
ma palun vabandust neilt, kellele ma vastu ei naeratanud
ma tänan kerjuseid, kes tuletavad meelde, kui ebaõiglaselt õiglane on elu
ma andestan tollele noormehele, kes meile juustesse sülitas
ma andestan poemüüjale, kes meid eile poest välja viskas
ma tänan neid kenasid noormehi, kes metroo hommikusaunas oma naeratamisega päeva päästavad
ma andestan juuksurile, kes tahtis mult soengu eest võtta 200 eurot.
suur aitäh bürokraatiale ja lõpututele järjekordadele, ja õnnistatud olgu TÜ õppeinfosüsteem!
Ühissaunas on tore, visatakse leili, räägitakse juttu, loetakse raamatuid, ajalehti, kuulatakse mussi. 2 minutit ja uus vahetus, rahvast tuleb aina juurde ja juurde, uued, huvitavad näod. Kes katsub kogemata, kes meelega, kes sööb Sind silmadega, keda sööd Sina. Vahepeal ollakse lämbumise äärepeal, kuid siis käib piiks ja uksed avanevad, peale tulevad uued leililised. Oh neid metroorõõme.
Möödunud nädalal toimus Nuit Blanche. Öises suurlinnas tormasid ringi noored, vanad, ja veelgi vanemad. Natukene tuletas see üritus meelde filmi Rat Race, kus ahnusest ( meie juhul siis vaatepildist) joobunud inimesed jooksid ühest punktist teisse. Linna eripaikkadesse, kirikutesse, muuseumidesse, metroojaamadesse olid üles pandud näitused, ekspositsioonid.
Meie siis otsustasime alustada äärelinnadest ning liikuda spiraalipidi kesklinna. Uuh, pea käis ringi. Versailles'i loss põletas silmi oma rikkusega ja Montparnasse'i kosmiline valgus kutsus endaga taevasse.
Koolinädal on olnud aktiivne, küll aga ei võiks seda kutsuda progressiivseks. Põhimöll algab esmaspäeval!
Enasmasti koosnevad meie keelegrupid korealastest, justjust, nimelt on Koreas selline programm, läbi mille saadeti umbes 50 õpilast Pariisi prantsuse keelt õppima. Noh, nad räägivad ju grammatiliselt korrektselt, kuid selleks, et nende juttu mõista, on vaja omaette kunsti!
Eile käisin taas Norte Dame'i jumalateenistust vaatamas. Jumalik see oli.
5 kommentaari:
anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka :) lasteaias õpitud luuletus, siiani kasulik..ja õige suhtumine pariisis! ja muide, mul vedas juuksevärvi tooni leidmisega, €8.50 ja jälle nagu peaaegu-naturaalne linalakk, jei!
su luuletus on ilus (kuid jannopikkatlik (või siis jannopikatlik nagu nt meie inimesed lk 263 või neli))
täitsa võimalik, et on Janno luuletuste sarnane, olen Janno luuletusi üsna palju lugenud, kuigi enda teksti ei pea eriti luuletuseks:) aga aitäh
Suur süda.
Postita kommentaar