Eelmise nädala tippsündmuseks osutus reedene õhtusöök. Olime juba ammu Lisega planeerinud korraldada üks mõnus õhtusöök oma uutele ja vanadele sõpradele. Enne aga ootas meid suur ülesanne, nimelt 50 aastat vana maja, milles me elame, läikima küürida. Õnnestus. Alguses me küll pisut kahtlesime oma võimetes, sest tolmuimeja oli ka iidsetest aegadest ega tahtnud vana mustust ja mälestusi kokku korjata, kuid pärast seda, kui me katkised torud "kleeplindistasime" terveks, hakkas vana vaqume propres tõmbama. Puhtaks said kõik nurgad ja trepialused, vaibad ja ka aknatagused. höhö, üritasin ühesõnaga oma prantsuse rõdu väljaspoolt puhastada.
Aastatega on siia hubasesse majja kogunud siin elav perekond ikka igasuguseid asjakesi. Esivanemate maalid, kinžaalid ja muud araabia sümbolitega kaunistused. Siinne raamatukogu on täis kirjandust Egiptusest ja selle rahva ajaloost. Vahel õhtuti unustan end mõnda idamaisesse raamatusse.
Köögikapid lausa karjuvad portselani ja hõbenõude raskusest. Nühkisime siis tublisti Lisega kogu rooste maha ja andsime nugadele ja kahvlitele uue look'i. Asjatamisega lendab ju aeg valguskiirusel, nii oligi aeg juba õhtune ning kõige õigem hetk kokkamiseks. Hakkisin rõõmsasti tomateid ja sibulaid. Kogu maja täitus tomatisupi lõhnaga ja minu silmad jooksid vett (mõistagi sibulast). Lise kattis lauda, mõistagi minuga konsulteerides;) ei, tegelikult aitas teda Kristjan, ma võlusin oma suppi. Peagi ilmusid lauale kaunid küünlajalad, hõbenõud ja kõikvõimalikud muud anumad. Koduse lõhna tekitasid värskelt lõigatud eelnevalt kohalikust boulangerie'st ostetud baquete'id. Muidugi ei puudunud ka juustud, elame ju riigis, kus on üle 400 juustusordi.
Külalised jäid viisakalt hiljaks nagu siin kombeks. Esimesena saabus Krista, kes tõi külakostiks meie perele šampust. Pistsime pudeli rutuga külma. Peagi saabus Helen ja Margot koos oma kaaslasega, poolakad ja Pärtel T'ga ning imearmas Teele. Palusime külalised lauda ning pidu läks lahti. Ahjaa, Margot tegi meile õlidega ühe kena maali ning teised sõbrad rikastasid meie lauda prantsuse siidritega.
Niisiis alustasime soojast tomatisupist. Mängisime Lisega perenaisi ja siblisime ringi (Lise veel eriti). Peagi ühines meiega ka Kristjani ema.
No küll külalised alles kiitsid suppi, mina muidugi punastasin. Tore, et maitses! Samas ajal, kui luristati suppi, pani Lisekene küpsema ahjuõunad, maja täitus veelgi parema lõhnaga. Õunte kõrvale pakkusime eesti ja ka kohalikku teed. Peagi toodi lauale Lise meisterdatud halvaakook, mida ma ausalt öeldes eriti ei raatsinud küll külalistele anda, aga kuna emme pani just postiga teele kõike head ja paremat, kaasaarvatud halvaad, siis lubas Puudlikene mulle peagi uue koogi teha! Jep, ega ma varsti enam teksadesse ära ei mahugi.
Ahjaa, poolakad tõid ju ka külakostiks muidu munadepühadele omase maiustuse, mis maitses hää. Ilmselgelt oli meil plaan oma külalised lõhki toita, sest kui lauale ilmusid Kalevi maiuspala kommid, siis ega keegi enam neid maitsta ei soovinud.
Õhtu möödus kenasti ning 12 ajal lahkusid meie esimesed külalised.
Meie perekond istus aga veel üks kord laua taha ning jõi rahulikult siidrit (kõik peale minu muidugi, sest ma oleks ju siis laua taha magama jäänud, selline omapära mul seoses selle alokholiga). Ühiselt saime üsna operatiivselt laua koristatud ning portselani pestud. Vajusime igaüks eraldi oma voodisse.
Hommikul äratasin Lise ünsa varakult üles ning tõin lausa tema palvel talle voodisse alles jäänud halvaakooki. Mugisime end taas magusast peaaegu et lõhki ja nauttisime algavat nädalavahetust. Lise lippas varsti linna pildistama, mina aga jäin koju lugema. Lugemisest ei tulnud eriti midagi välja ning otsustasin jooksma minna. Tõmbasin siis jooksuketsid jalga ja astusin tänavale oma padjanäoga inimesi hirmutama. Küll oli alles hirmus. Jooksurajal kohtasin ka Liset, kes näris ahvatlevalt Snikkersi jäätist, kuid sain magusa isust võittu (ükskord võiks ju juba küllalt saada) ning jätkasin treenimist.
Jalutuskäigu ajal avastas Lise ühe kino ning otsustasime minna seda nurgelist James Bond'i vaatama. Ütlen siis taas, et taoline film jättis mu külmaks, no ei ole paremat Bondi, kui Sean Connery.
Koju minnes sadas vihma. Lise jäi koju, ma läksin aga lennujaama.

Eelmisel nädalal põgenesin ma umbsest metroost välja, La Defance'i, värsket õhku hingama. Peale 5. minutit harjumist ümbritsevaga, taipasin ma, et see, mis selle pilvelõhkujate kauni külakese teistest piirkondadest eristas, oli asjaolu, et seal ei liikunud ühtegi autot. Klaasist külakeses nägin ma vaid ülikondades kenasid prantsuse mehi ja noh, ütlen siis ausalt, et ülikonnas mees on üks mu nõrkustest.
Korraga tormasid mu juurde kaameramehed ja hakkasid oma vigases inglise keeles küsitlema. Proovisin alguses küll oma veelgi vigasemas prantsuse keeles vastata, kuid loobusin ja läksin üle juba armsaks saanud anglaisile. Justjust, siin hakkas mulle lõpuks see keel meeldima.

Neljapäeva õhtul läksin Liset võrkpalliturniirile vaatama, kuid sellest hiljem.

Seni aga head ööd.