ma ootan ka

Kerly tegi häkki inimestest, kes mind koju ootavad.
ja neid on veel!
raskelt hea ikka! juba HOMME!

Paris-Amsterdam-Tallinn

piparkoogid ja verivorstid ootavad!
tuleme juba reedel. oi kuidas ma ootan.


kõik on muidu hästi, varsti kirjutan.

Taas on meil pisike internetikatkestus. Leidsin Champs Elysees ühe pisikese Itaalia kohviku, kus saab pastat ja salateid 6 euro eest, lisaks veel saia ja vett! Oillalaaa!

Kõik on muidu oivaline, otsin endiselt tööd.

Bisous

no teretere, kallis STREIK!

just nii, kui eelmisel nädalal oli suureks sündmuseks õppejõudude streik, siis sellel nädalal otsustasid targad inimesed õigusteaduskonnast, et oleks aeg ka neil korraldada üks tore meeleavaldus. Ja nii ongi. Loenguid mul ei ole (mitte, et oleks varem ka olnud ). Põhimõtteliselt ei ole mitte miski muutunud, lihtsalt nüüd on olemas "ametlik "põhjustundideärajätmiseks.
Väga kena.
Vahepeal vahetasime Lisega ameteid, nüüdsest oleme torumehed/naised. Torusiilide koostisosad on peas, vajalik frenchi sõnavara on ka omandatud! Pisut väsitav on muidugi potist solgi igakordne kallamine aeda, aga noh, eks kevadel puud ja põõsad vohavad!
Kuid kõik laabub.
Ja veel, täitsa võimalik, et meie kassil on kirbud. Hea kass, ma ütlen, hea kass!

Homme siis rõõmsasti kooli, siis aga... sellest kuulete ehk hiljem:).


head ööd

Ilusat päeva!

Ilmselgelt oleme me Lisega liigagi ilusad. Ega looduse vastu ei saa.

Cimetière du Père-Lachaise

rahu

meil koduaias kasvavad viinamarjad

kaetud laud, mis ei jäänud alla Hurda tänava õhtusöökidele

austus

igavesti, Piaf

EI OLE VÕIMALIK!!!MA SAIN SEDA KLAVERIT LAUSA KATSUDA!

Eelmise nädala tippsündmuseks osutus reedene õhtusöök. Olime juba ammu Lisega planeerinud korraldada üks mõnus õhtusöök oma uutele ja vanadele sõpradele. Enne aga ootas meid suur ülesanne, nimelt 50 aastat vana maja, milles me elame, läikima küürida. Õnnestus. Alguses me küll pisut kahtlesime oma võimetes, sest tolmuimeja oli ka iidsetest aegadest ega tahtnud vana mustust ja mälestusi kokku korjata, kuid pärast seda, kui me katkised torud "kleeplindistasime" terveks, hakkas vana vaqume propres tõmbama. Puhtaks said kõik nurgad ja trepialused, vaibad ja ka aknatagused. höhö, üritasin ühesõnaga oma prantsuse rõdu väljaspoolt puhastada.
Aastatega on siia hubasesse majja kogunud siin elav perekond ikka igasuguseid asjakesi. Esivanemate maalid, kinžaalid ja muud araabia sümbolitega kaunistused. Siinne raamatukogu on täis kirjandust Egiptusest ja selle rahva ajaloost. Vahel õhtuti unustan end mõnda idamaisesse raamatusse.
Köögikapid lausa karjuvad portselani ja hõbenõude raskusest. Nühkisime siis tublisti Lisega kogu rooste maha ja andsime nugadele ja kahvlitele uue look'i. Asjatamisega lendab ju aeg valguskiirusel, nii oligi aeg juba õhtune ning kõige õigem hetk kokkamiseks. Hakkisin rõõmsasti tomateid ja sibulaid. Kogu maja täitus tomatisupi lõhnaga ja minu silmad jooksid vett (mõistagi sibulast). Lise kattis lauda, mõistagi minuga konsulteerides;) ei, tegelikult aitas teda Kristjan, ma võlusin oma suppi. Peagi ilmusid lauale kaunid küünlajalad, hõbenõud ja kõikvõimalikud muud anumad. Koduse lõhna tekitasid värskelt lõigatud eelnevalt kohalikust boulangerie'st ostetud baquete'id. Muidugi ei puudunud ka juustud, elame ju riigis, kus on üle 400 juustusordi.
Külalised jäid viisakalt hiljaks nagu siin kombeks. Esimesena saabus Krista, kes tõi külakostiks meie perele šampust. Pistsime pudeli rutuga külma. Peagi saabus Helen ja Margot koos oma kaaslasega, poolakad ja Pärtel T'ga ning imearmas Teele. Palusime külalised lauda ning pidu läks lahti. Ahjaa, Margot tegi meile õlidega ühe kena maali ning teised sõbrad rikastasid meie lauda prantsuse siidritega.
Niisiis alustasime soojast tomatisupist. Mängisime Lisega perenaisi ja siblisime ringi (Lise veel eriti). Peagi ühines meiega ka Kristjani ema.
No küll külalised alles kiitsid suppi, mina muidugi punastasin. Tore, et maitses! Samas ajal, kui luristati suppi, pani Lisekene küpsema ahjuõunad, maja täitus veelgi parema lõhnaga. Õunte kõrvale pakkusime eesti ja ka kohalikku teed. Peagi toodi lauale Lise meisterdatud halvaakook, mida ma ausalt öeldes eriti ei raatsinud küll külalistele anda, aga kuna emme pani just postiga teele kõike head ja paremat, kaasaarvatud halvaad, siis lubas Puudlikene mulle peagi uue koogi teha! Jep, ega ma varsti enam teksadesse ära ei mahugi.
Ahjaa, poolakad tõid ju ka külakostiks muidu munadepühadele omase maiustuse, mis maitses hää. Ilmselgelt oli meil plaan oma külalised lõhki toita, sest kui lauale ilmusid Kalevi maiuspala kommid, siis ega keegi enam neid maitsta ei soovinud.
Õhtu möödus kenasti ning 12 ajal lahkusid meie esimesed külalised.
Meie perekond istus aga veel üks kord laua taha ning jõi rahulikult siidrit (kõik peale minu muidugi, sest ma oleks ju siis laua taha magama jäänud, selline omapära mul seoses selle alokholiga). Ühiselt saime üsna operatiivselt laua koristatud ning portselani pestud. Vajusime igaüks eraldi oma voodisse.
Hommikul äratasin Lise ünsa varakult üles ning tõin lausa tema palvel talle voodisse alles jäänud halvaakooki. Mugisime end taas magusast peaaegu et lõhki ja nauttisime algavat nädalavahetust. Lise lippas varsti linna pildistama, mina aga jäin koju lugema. Lugemisest ei tulnud eriti midagi välja ning otsustasin jooksma minna. Tõmbasin siis jooksuketsid jalga ja astusin tänavale oma padjanäoga inimesi hirmutama. Küll oli alles hirmus. Jooksurajal kohtasin ka Liset, kes näris ahvatlevalt Snikkersi jäätist, kuid sain magusa isust võittu (ükskord võiks ju juba küllalt saada) ning jätkasin treenimist.
Jalutuskäigu ajal avastas Lise ühe kino ning otsustasime minna seda nurgelist James Bond'i vaatama. Ütlen siis taas, et taoline film jättis mu külmaks, no ei ole paremat Bondi, kui Sean Connery.
Koju minnes sadas vihma. Lise jäi koju, ma läksin aga lennujaama.

Eelmisel nädalal põgenesin ma umbsest metroost välja, La Defance'i, värsket õhku hingama. Peale 5. minutit harjumist ümbritsevaga, taipasin ma, et see, mis selle pilvelõhkujate kauni külakese teistest piirkondadest eristas, oli asjaolu, et seal ei liikunud ühtegi autot. Klaasist külakeses nägin ma vaid ülikondades kenasid prantsuse mehi ja noh, ütlen siis ausalt, et ülikonnas mees on üks mu nõrkustest.
Korraga tormasid mu juurde kaameramehed ja hakkasid oma vigases inglise keeles küsitlema. Proovisin alguses küll oma veelgi vigasemas prantsuse keeles vastata, kuid loobusin ja läksin üle juba armsaks saanud anglaisile. Justjust, siin hakkas mulle lõpuks see keel meeldima.

Neljapäeva õhtul läksin Liset võrkpalliturniirile vaatama, kuid sellest hiljem.

Seni aga head ööd.

02.11.08

ja ma kõnnin mööda pimedaid Pariisi tänavaid, kaaslaseks mu muusika ja soe sall. Ületan ennast ega karda enam pimedust, isegi kui ... , siis oleks kõik seda väärt, sest Eiffeli torn oli täna härmatishõbedane, mitte aga inetult neoonsinine.

Viimased kuus tundi möödusid Erik Kratškovskiga Le Marais'i kvartalis jutustades. Ideaalne pühapäeva õhtu. Aitäh.

aasta oli siis 2005?

ei saa seda pilti näitamata jätta, sest sellega on seotud nii ainukordsed emotsioonid. Nimelt käisime Liisuga tol suvel Londonis skaudilaagris.

Siiani on see olnud kõige ilusam suvi.

Mitte miski ei läinud viltu, või siis äkki läks?

jookseme nüüd Lisega külla, perekond Pikkat kutsus meid pannkookidele.

bisous

adresse

144, bd. Henri Sellier

92150 SURESNES

Paris

France

Junior Boys - double shadow

hoiab elu/s

Lotte on üleval toas, ma istun all ja me räägime msn'is.

Kasvasime kokku.

kiss

Rohkelt sinepit

Raske on igal hommikul kell 6.30 ärgata, kuid tänane french'i tund oli varajast tõusmist väärt. 

Noor armas õpetaja võttis mind oma sooja naeratusega vastu. Algas 4. katse leida normaalne prantsuse keele kursus, seekord siis õnnestus, kuigi loeng peaks keskenduma grammatikale, selle asemel õpime me aga kõike muud, kui grammaire'it. Tore, vähemasti ei jookse õppejõud iga 20 minuti tagant konitama ja kohvitama.

Internetiga on endiselt kehvasti, kodus meil seda napib, ülikoolis seda lihtsalt ei ole, muudest kohtadest siis ei hakka rääkimagi. Mu armas mäkk vaevu hingab, kuid ta on vapper sõber ja loodan, et ei vea alt, saab ka poole ekraaniga toimetada.

Peagi on oodata mu ülikoolis streikki, põnevpõnev. 

Heaküll, lähen õpin frenchi või midagimidagiveel.

ja ma igatsen oma inimesi. PM, Selveri kohupiim, hommikused kummikommid, igavene armastus, sõnad, soojad käed, lumekana, silmad.

elus

kukkusin eile trepist alla.

naljakas

positiivset:

tundub, et pääsesin nüüdseks internetiotsingu kaosest (kui nii võib öelda). Ühe pisikese kohviku omanik pakkus mulle lahkesti tasuta network'i kasutamist LÄBI TERVE AASTA! ja siit saab odavalt paksu kakaod.

Emme saadab Eestist Mesikäpa šokolaadi ja sooja kampsuni.

Eelmisel nädalal õppisin:

cou (ku) - kael

cou (ky) - tagumik 

ja mu lühikesed juuksed on katastroofilised, õudusfilm.

unes nägin lõpetamist

???.

ja ma ootan juba 25 minutit, et saada ühendust telefoni teel Apple'i esinduse  mingisuguse arvutiguuruga ja nad on mind juba 7 korda edasi suunanud ja ooteajal lastakse india muusikat. ei mahu pähe.

Väike muusika vahepala:

http://www.youtube.com/watch?v=ZA1NoOOoaNw

ERROR!

Kui suur on tõenäosus, et teel Apple'i esindusse, et viia oma kallis sõber paneelivahetusse, õnnestub mul ristmikul, keset autoteed, Ta maha kukutada? 

Lood on nüüd sellised, et ekraan on puruks, näen vaid ühelt poolt ja parandus läheb Eestis maksma nii umbes 5000 krooni. Ei taha mõeldagi, kui kallis võiks see siin Pariisis olla. Mul oligi seda raha ju üle.

Tundub, et sellel aastal jätan ma oma juuksuriskäigud ära.

Pisarad voolasid, sest Ta on ju nii ilus.

A perfect moment in time

Eelmisel nädalal algasid edukalt või siis vähemedukalt koolitunnid. Kohalike õpetajate suhtumine on ikka omaette teater, sellest aga hiljem.

Pean ikka enne mainima, kui kaunis on mu koolimaja. Üliõpilastel ei ole mitte mingit austust õppehoonete vastu. Õnneks meeldib neile koridorides sülitada ja röhitseda. Markeriga seintele robustsete lausete maalimine ei ole ka mõistagi probleemiks. Tänu taevale puudub enamikes tualettruumides tualettpaber ning seal, kust seda võiks leida, toimub võimuvõitlus. Kes ees, see mees, või siis naine? WC kabiinide ustel ei ole lukke ees, jeeei!

Üldiselt võiks öelda, et hügieenist ei tea kohalikud ikka mitte midagi.

Eelmisel nädalal oli meil loengute/seminaride tutvustav nädal. Idee oli selles, et õpilased saaksid käia tundides, tutvuda programmidega, leida endale õige tasemega grupi ning hiljem siis registreerida. Inimene on aga ahne ning kõik erasmuslased jooksed rõõmsasti keeleosakonna sekretäri juurde end võidu registreerima kõikvõimelikele ainetele. Juhtus siis nii, et ained olid üle buukitud. Kohalikud õpetajad kasutasid muidugi sellist olukorda ära ning keeldusin loengu pidamisest.

Omaette frukt oli aga üks tõeline pariislanna, kes annab mulle suulist frenchi. Kujutage nüüd ette hallipäist, väikest naispäkapikku, kes 24h vingub ja on pahur. Jõudis ta siis lõpuks ka tundi, oma 20 minutilise hilinemisega, viskas lauale asjad, oma lõunakarbi ja suitsupaki. Vahtis ehmunuid üliõpilasi paistes silmadega ja hakkas aga vatrama. Õnnelikult möödusid 3 tundi koolisüsteemi üle kaebeldes, üleliigseid üliõpilasi välja visates, kohupiima kooki süües. Justjust, Ta reaalselt võttis oma väikese lõunasöögikarbikese välja ja hakkas mugima. Braavo!

Olin vaikselt lootust kaotamas, sest eelmine tund toimus meesterahvaga, kes iga 20 minuti tagant jooksis õue suitsetama ja kohvi jooma.

Õnneks aga päästis päeva imeline, lausa muinasjutust kohale lennanud õppejõud. Oma hüsteeriliselt punaste lokkidega võitis Ta koheselt mu südame. Armasarmas inimene. Tema tunnis sain ma vähemasti millestki aru.

Järgmisel päeval ehk siis kolmapäeval algasid mul nagu ikka tunnid kell 9.00 ning esimeseks loenguks oli Chanson. Diktaatorist väikese Müü sarnane õpetaja äratas oma range häälega uniseid üliõpilasi. Aga Ta on ikka väga kuradima kihvt!

<-- väike illustratsioon ülikooli seinal

Nädala lõpus vedasime end Lisega Pont des Art'i. Lonksasime roosat veini ja tutvusime Luxembourglastest kolleegidega. Viimased õpivad Sorbonne'is õigust, rääkisime kõigest muust kui õigusest (vihje meie Tartu kursakaaslastele). Õhtu jätkus klubis Showcase, kus me Lise ja Pärtliga nautisime eelkõige kontserdit ja siis... siis tuli lavale esineja Brasiiliast ->mistinguett-eurotour. Mõnus electro/new wave/rock pani meie kehad liikuma ja peagi lahkusin kosmosesse. Nii head pidu ei ole päris ammu olnud.

See nädal algas aga hoogsalt loengute ja seminaridega. Kahjuks olen ma ikka enamasti tundides vait ja püüan kuulata ja kasvõi natukenegi aru saada.

Pean nüüd lippama, algamas on nagu Lise ütleb: tantsutund!

Palju õnne mu kallis puudlikene! ;)

punakas

Ei tea, kas asi on hommikukohvis või värsketes sügistuultes, kuid kella kuuesed äratused ei tundugi enam monstrumitena. 

Homme siis 6.15 äratus, 9.00 - 20.30 nühin aga koolipinki.

Ja ma igatsen Hurda tänavat.

Showcase klubi varjud

5 hetke

poseerisime

poseeris

poseeris veel üks kord

püüdsime valgust

ja sõime lõunat

Forgiveness

ma andestan meie boilerile, mis ei soojenda vett
ma andestan Pr-maa postisüsteemile, mis EI toonud meie kirjad kohale
ma andestan inimmassile, kes kõik on mulle metroos varvastele astunud
ma palun andeks neilt, vastu kelle jalgu ma koperdasin
ma andestan neile, kes metroos mu keha salaja katsusid
andestan kohalikule sekretärile, kes mind sõimas
ja palun talt andestust, et ma keelt ei osanud

ma andestan endale, et hävitasin eile 2 šokolaadi
ja palun vabandust endalt, et ei jõudnud eile jooksma minna
ma andestan daamidele, kes oma laiskuse tõttu jätavad lemmikloomade fekaalid kõikjale tänavatele
ja palun andeks oma saabastelt, et ma neid kohati tänavamustusesse uputan
ma palun vabandust neilt, kellele ma vastu ei naeratanud

ma tänan kerjuseid, kes tuletavad meelde, kui ebaõiglaselt õiglane on elu
ma andestan tollele noormehele, kes meile juustesse sülitas
ma andestan poemüüjale, kes meid eile poest välja viskas
ma tänan neid kenasid noormehi, kes metroo hommikusaunas oma naeratamisega päeva päästavad
ma andestan juuksurile, kes tahtis mult soengu eest võtta 200 eurot.

suur aitäh bürokraatiale ja lõpututele järjekordadele, ja õnnistatud olgu TÜ õppeinfosüsteem!

Ühissaunas on tore, visatakse leili, räägitakse juttu, loetakse raamatuid, ajalehti, kuulatakse mussi. 2 minutit ja uus vahetus, rahvast tuleb aina juurde ja juurde, uued, huvitavad näod. Kes katsub kogemata, kes meelega, kes sööb Sind silmadega, keda sööd Sina. Vahepeal ollakse lämbumise äärepeal, kuid siis käib piiks ja uksed avanevad, peale tulevad uued leililised. Oh neid metroorõõme.

Möödunud nädalal toimus Nuit Blanche. Öises suurlinnas tormasid ringi noored, vanad, ja veelgi vanemad. Natukene tuletas see üritus meelde filmi Rat Race, kus ahnusest ( meie juhul siis vaatepildist) joobunud inimesed jooksid ühest punktist teisse. Linna eripaikkadesse, kirikutesse, muuseumidesse, metroojaamadesse olid üles pandud näitused, ekspositsioonid.
Meie siis otsustasime alustada äärelinnadest ning liikuda spiraalipidi kesklinna. Uuh, pea käis ringi. Versailles'i loss põletas silmi oma rikkusega ja Montparnasse'i kosmiline valgus kutsus endaga taevasse.

Koolinädal on olnud aktiivne, küll aga ei võiks seda kutsuda progressiivseks. Põhimöll algab esmaspäeval!
Enasmasti koosnevad meie keelegrupid korealastest, justjust, nimelt on Koreas selline programm, läbi mille saadeti umbes 50 õpilast Pariisi prantsuse keelt õppima. Noh, nad räägivad ju grammatiliselt korrektselt, kuid selleks, et nende juttu mõista, on vaja omaette kunsti!

Eile käisin taas Norte Dame'i jumalateenistust vaatamas. Jumalik see oli.

Magus elu.

Palju õnne, Tommi!

04.10.08

12345

Kolm ja pool nädalat, 25 päeva, 600 tundi, 36 000 minutit, 2 160 000 sekundit.
viimased 48 tundi on olnud aktiivsed.

Reede hommikul lendasin kooli, mõistagi jäin metroos ummikusse ning üks hetk mõtlesin, et minestan. Reedel toimus mul ülikoolis ametlik Erasmuslaste ja üldse kõikide vahetusüliõpilaste ühine söömine-joomine, kohalike delikatesside degusteerimine. Maitsta saime juustu, mahla, kummikomme, mingit vastikut kalapasteeti, mis nägi välja nagu mannavaht, kuid maitses kui halvaks läinud šprotid, iuiu. Lahkesti pakuti kurki, porgandit ja vahukomme. Näljased tudengid oleks peaaegu et lauad ümber lükanud ja muidugi sai kõige kiiremini otsa vein, punanevalgeroosasisninekollane. Keeksi sai ka!
Valdavalt on vahetusüliõpilasteks hispaanlased, itaallased ja portugaallased, mõned eksinud sakslased, üks norrakas, mõned lätlased ja leedukat ja kaks ägedat eestlast.
Kõige parem reaktsioon ever - OMG I'VE NEVER SEEN REAL ESTONIAN IN MY WHOLE LIFE! OMGOMG... eee, jeee.
Matsutame siis Mardiga ( minu juristist kolleeg ) tagasihoidlikult oma juustutükikesi, kui kuuleme järsku kusagilt vene keelt. Silmad hakkasid särama. Kõrvad kikkis suundusime selle keele poole, mis minule on muidugi armas. Voila!
Tuleb välja, et meie ülikooli rahvusvahelises osakonnas töötab üks venelanna, kes kolis juba aastaid ja aastaid tagasi Pariisi. Lobisesime siis kõik koos rõõmsasti ülikooli totrast süsteemist, prantslaste olematust hügieenist ja nende oivalisest kulinaariast. Järsku aga saadeti meie juurde veel üks vene keelt kõnelev neiu, kes oli meid nähed õnnelik, sest tuli välja, et 15 aastat tagasi immigreerus tema perekond Prantsusmaale ning siit edasi Kanadasse. Nüüd on nad juba viimased 13 aastat elanud Kanadas, kuid kodukeeleks oli siiski jäänud vene keel.
Nüüd on meil Mardiga olemas ülikoolis oma inimene, kes pakkus lahkesti abi ükskõik milles - Inna Ots.

Nii, kõhud täis söödud, suundusime hubasesse metroosse, kus aktiivselt jätkus vestlus ühe äärmiselt meeldiva sakslannaga. Tuli välja, et ka tema otsis korterit üle kuu aja ja et mõned tema tuttavad on siiani lootusetus olukorras ja elavad kas pargis või prussakate keskel Hostelis.
Programm jätkus aga Louvre'i külastamisega. Ütleme nii, et kambaga ei ole sinna üldse tore minna, ei saanud ma oma kunstiisu täis, homme saan ülikoolist väikese templi, tänu millele saan eripääse muuseumidesse, siis alles läheb vaatamiseks!

Mona Lisa vaadatud, kummikommid otsas, postkaardid ostetud, võtsime uue suuna. Veinid, kommid taskus, tormasime metroosse ning suundusime siis Kristjani koolikaaslaste soolaleivapeole. Kaks Poola tüdrukut said ka ikka lõpuks endale kodu ja veel nii soodsalt, et kokku maksavad nad vaid 400 eurot kuus. Neil oli imeline korter! Suured, avarad aknad, antiikmööbel, metsikult palju vinüüle, piltepiltepiltemaalejoonistusi, kõrged laed, väga hubane. Tüdrukuid võttis oma hoole alla ühe lasteaia/kooli direktor, kes ise elab ka selles samuses koolis, nii et tüdrukud elavad koolis! Päris kihvt ju, kas Sina oled koolis elanud?mm, ei.

Poolakate külalislahkusest on ennegi räägitud, ka sellel korral pakuti palju nänni.
Õhtu lõppes ööbussile sprintides. Kell 03.00 jõudsime finišisse, oma voodisse.

Peagi jätkan, pean linna tormama.

kuldne

nädalavahetusel tegime sisseoste, käisime taas pesumajas
esmaspäeval tuli üllatus, ukse taga oli Artur
külastasime Eiffeli torni, nautisime vaadet, sõime öösel creppe
Notre Name'is oli jumalateenistus - kirjeldamatu ilu
teisipäeval külastasime Teelet ja Pärtelit
koolitunnid, tänavad, valgus ja pilved

täna käisime taas Luxemburgi aias, kolasime mööda tänavaid
õhtul kohtusime ühes hubases kohvikus kohalike eestlastega

homme viimane keeletund.

sügis on kuldne.

üllatus

29.09.08 heliseb telefon:

K: Hallo
A: Kiira, kas sa oled kodus?
K: olen
A: Kiira, kui mul oleksid jumalikud võimed, siis mida sa sooviksid?
K: et Sa oleksid siin
A: tule tee uks lahti


ma olen sõnatu

eee..autoportree

Lise-boss käskis naeratada, nii ma siis täitsingi käsku.
Tervitused Lisele;)

LIHA JA VERI!

Mõtlesin siis täna, et aitab croissantide söömisest ja oleks aeg oma kullakesed jalga panna ja teha mõned jooksusammud. Ütleme siis nii, et ilmselgelt ei ole ma ammu trenni teinud ega oska enam õigesti joosta, sest minu trennikene lõppes traagiliselt. Nimelt jooksin ma väga imelikul kombel oma jala katki. Ühel hetkel tundsin lihtsalt varbas valu. Voila!kosmos





Samal ajal käis Lise aga tänaval meile liha otsimas, mhmh.


Hiiglasliku kebabi kommentaariks siis nii palju, et me seda nüüd sööma küll ei hakanud, küll aga mugisid seda supertripelXXXL kebabi näljased turistid.

Ile- de France

Pariisi kutsutakse Prantsusmaa saareks. Õnnest säravad, kosmiliselt erinevad samas nii sarnased inimloomad. Värvilised, triibulised, ruudulised.
Pidev tempo, metsikus liikluses suudavad kohalikud autojuhid jääda siiski piisavalt tolerantseks. Küll aga, kas siis tava on õigusest siinkohal nii tugevalt üle, et signaali laskmine on auto juhtimise üks osa või siis meeldivad neile nii väga pikad jalad.

Üleeile õhtul saime Gustavilt meili, milles Ta avaldas soovi meiega kohtuda. Nimelt toimus eile Gustavil Pariisis ülikooli avaaktus. Varahommikul saatis Ta aga uued sõnumid, sest tuli välja, et ta vabaneb juba varem, aga noh, meie elame ajutiselt paksude seinte vahel, trellide taga punkris seega meil siin levi puudub. Seetõttu hoiame aga oma telefone vahepeal aknalauapeal, õues loomulikult, sest seal on kasvõi natukenegi levi. Üks hetk me siiski selle sõnumi kätte saime, kihutasime linna, sest olime niigi juba hilinenud. Kohtumised peetud, saiakesed mugitud ja kohvi joodud, vedasime end postkontorisse, kus oli taas hiiiiiglaslik järjekord.

Aeg oli juba õhtune ning tuli minna koju ja nõud puhtaks pesta, sest hommikul läks ilmselgelt kiireks. Ei meeldi mulle see facebuuuk eriti, kuid sii kohal suur aitäh sellele programmile, sest Lise ühines mingisuguse välisüliõpilaste communitiga, kust Ta saigi eile teate, et toimumas on metsik välistudengite pidu!
Ohhohh ja tüdrukud läksidki peole!

Agaaga, alati on üks väike aga. Jõuame siis klubi ette, õnneks ei asunud see meie kodukandist kaugel, sest elame ju südalinnas mhmh, ühesõnaga klubi ees näeme, et järjekorras seisjad on vist kõik omavahel tuttavad, veider. Ootame, seisame, kuulame, uurime olukorda, kui korraga torman meie poole üks tütarlaps ja küsib paluvalt, et ega meil ei ole juhuslikult üle jäänud isikut tõendavat dokumenti. Oillalaa, tuli välja, et see pidu oli mõeldud vaid ühe kindlas ülikooli esmaskursuslastele, kellest aga enamik on kas alaealised või siis näevad liiga noored välja, sest väga mitmed ei saanud sisse. Lisaks sai klubisse vaid teatud kiutsetega. Meie õnneks leidus õnnetuid alaealisi, kes küll ihkasid muusikat ja tantsu, kuid siiski müüsid meile oma kutsed ära. Oujee!

Noh, ütleme nii, et ma tundsin end seal peol vanamutina, sest esiteks olid üle poolte Lisest ja minust lühemad ja teiseks veel just just 18 saanud ja kindlasti ka mõni oma sõbra ID kaardiga sisse lipsanud, aga miks ka mitte! Õnneks on siinne turvasüsteem ikka ülieffektiivne, sest kotte kontrolliti lausa kaks korda ja kurjade nägudega machostunud turvamehed olid just kui kusagilt Terminaator 3 filmist kohale lennanud, sest suutsid nad purjakil olevaid noori tütarlapsi konkreetselt tõsta ja siis viisakalt või siis vähem viisakalt välja visata.
Suutsime Lisega oma jalad tulipunaseks tantsida, siiski esimene ametlik pidu Pariisis! Kuulata sai ka päris toredat disko-pop muusikat. Ühesõnaga õhtu oli 5-! 5+ oleks võinud olla siis, kui ma ei oleks oma metroo sõidupileti koju unustanud ja lisaks veel 2 eurot ühekordse pileti eest maksnud.
Tagasi kõndisime jala.
Täna, täna aga oli fantastiliselt õnnestunud päev! Pärast lõunat jõudsin ülikooli, sain oma üliõpilaskaardi, tegin raamatukogukaardi jne. Kõige kihvtim oli aga kohtumine keeltemaja meessekretäriga, sest just Tema tegi mulle eraviisilise ekskursiooni ja selgitas süsteemi. No WAU, küll need prantslased võivad olla alles lahked! (võimalik, et rolli mängis minu kohta erakordselt lühike teksaseelik).
Ühesõnaga tuleb välja, et mul on homme kell 9.30 algajate ehk siis 0 taseme prantsuse keele tund. No suurepärane! Lõpuks ometi!
Ahjaa, seoses selle meeldiva sekretäriga, nimelt andis Ta mulle tasuta keeleõppe raamatuid ja töövihikuid ja kuulamiseks ka CD, ütles, et usaldab mind ja palus lihtsalt aasta lõpuks need tagasi tuua. Raha ei küsinud! Vapustav!

Kui ma koju jõudsin, siis oli Lisekene mulle rõõmsasti juba lõuna valmis teinud, sest minu ülesandeks oli teha hommikul riisiputru, mis maitses nagu kodus.

Õhtuks oli meil plaanis minna pesumajja, tehtud! Pesu on nüüd puhas ja lõhnab Arieli järgi!